Kuidas mõelda semiootiliselt? Praktiline näide.

Paljudel sõpradel ja lähedastel on viimasel ajal olnud küsimuseks, kuidas humanitaarid mõtlevad. Väga täpselt huvitab neid semiootilise analüüsi läbiviimine. Viimane on minu arusaamise järgi paljude jaoks üks sarvik, kes jookseb aasal ja keda vähesed näevad. Blogi postituse inspiratsiooni sain kui olin TÜ Ideelaboris ja naersin ühe üsna semiootilise nalja üle, solvumiskultuuri kui fenomeni kohta:

“Mis juhtub siis, kui lumehelbeid on palju? – Lume sadu.”

Minu nali ei lõppenud üksnes seal, vaid ma pidin lihtsalt lisama juurde nüansi… .

“Mis juhtub kui lumehelbed muutuvad raskeks? – Ilmselt tuleb rahet.”

Isegi kui sa ei ole õppinud kunagi semiootikat, siis selle nalja mõistmiseks pead sa olema instinktiivselt kursis mitmel tasandil semiootika, filosoofia ja arvatavalt mitme teise teadusharu rakendamisega.

Nüüd jääb vaid üle, saada selgeks semiootiline mõtlemine. Paraku kaasnevad semiootilise analüüsi oskusega ka tumedad roosad prillid … .

Vaata või lae alla blogi poster kiireks semiootika analüüsi läbiviimisks Sven Anderson_poster_6.  

Müstiline semiootiline analüüsi oskus algab nagu kõik oskused praktikast. Seega, pead lihtsalt katsetama. Võib arvata, et sul on kõhklused müstilise semiootilise analüüsi oskuse ees. Aga ole muretu, siit leiad väikese ülevaate teooriast ja praktikas kasutavad trikid koos eesti keelse esseega. Praktilise näitena kasutan eelmisel kevadel kirjutatud semestritööd. Võid olla kindel, et tegemist on reaalset akadeemilist elu näinud esseega.

Kus on sinu praktiline näide?

Eelmisel  aastal oli võimalus kirjutada kultuuri semiootika õppeaines vabalt valitud teemal. Ega mina siis suutnud vastu panna ja valisin analüüsimiseks muusika video. Ok, millise video? Youtube otsingu tulemusena otsustasin teha analüüsi Conchita muusikavideole Heroes.

Essee pealkirjaks sai Kuidas Cohita laula „Heroes“-es LGBT eestkostjaks Jeesuse ema Maarja?. Muidugi, kui sind huvitab täispikkuses essee, siis seda saad lugeda siit.                 

Enne kui semiootilise mõtlemise A&O juurde läheme, tuleb tutvuda argumenteerimise praktilise kunstiga. Põhjuseks on filosoofilise mõtlemise pärand, mis muudab semiootilise mõtlemise viljakaks. Vaevalt, et sa soovid teada iga kord ainult tulemust, aga mitte teekonda, kuidas jõuti tulemuseni.

Argumenteerimine

Ma usun, et kõik inimesed suudavad argumenteerida. Kõige lihtsam põhjus selle uskumiseks on pedagoogilised uurimused  erivanuses inimeste loogiliste võimete kohta (1). Kõik inimesed oskavad ja suudavad argumenteerida. Küsimus on mitu viga tehakse argumenteerimisel ja kuhu asetatakse rõhk teemade arutlemisel. Sellest usust tulenevalt ma keskendun vähem akadeemilisele argumendi teooriale ja rohkem praktikale.

Kõik argumenteerimise teooria A&O leiad TalveAkadeemia 2015. aasta kogumikust siitKuidas õpetada ja õppida, mida tähendab argument akadeemilises kontekstis?. Või vaata TalveAkdeemia esitlust siit.

Praktilised trikid arutlemisel

Filosoofias ja humanitaarias laiemalt koosneb argument poeetilises sõnastuses väitest, näitest, seosest ja järeldusest. Muidugi järjekord võib mõnikord olla argumendi osadel väga muutlik ja nõuab kuulajalt või lugejalt rohkem tähelepanu. Akadeemilise “kokkuleppe” kohaselt on argumenteerimisel oma järjekord nagu essee kirjutamisel on alguses sissejuhatus, sisu ja siis kokkuvõte koos järeldusega.

Mis on väide praktikas?

Unusta koolis õpitu, et väide on nö lihtlause, mida tuleb hakata põhjendama. Praktikas on kooliõpetus dogma ja ohtlikult väär. Väide on igasugune lause, millel puudub põhjendus. Viimase tunneb ära näiteks sõnade sest, siis ja mõnikord erandina näiteks kasutamisel. Praktikas võib olla väide terve lõik või pikemal juhul peatükk, kui mitu väidet on koos. Sageli moodustab inimeste kõnes ja tekstides väide enamuse osast, sest kõik ülejäänud argumendi osad jäävad välistegurite mõjul (nt poliitikas võimu tulemusel) tähelepanuta.

Essees on üldjuhul kasutatud mitut väidet, mis  kõik on paigutatud hierarhiasse. Sissejuhatuses on põhiväide või väited. Essee sisus tuuakse esile põhiväidet kinnitavad ja/või ümberlükkavad väited. Essee kokkuvõttes korratakse praktikas lühidalt põhiväidet või väiteid. Sisus olevaid väiteid ei ole vajadus siis enam korrata, vaid rõhutakse põhjendustele, miks pooldada või välistada põhiväidetut.

Põhiväide Conchita esseest:

Uurimiseks valitud laulus uurin, kuidas Conchita laulab Jeesuse ema Maarja LGBT eestkostjaks.

Conchita essees kasutatud väited:

„Heores“ laul on temaatiliselt kristlik ja LGBT teemaline.

Kirjeldamine on praktikas näite toomine

Kui rääkida inimestega igapäevastest asjadest või paluda gümnaasiumi noorel kirjutada akadeemiline essee, siis võib juhtuda tulemuseks näidete seeria argumendi asemel. Põhjuseks kindlasti pole laiskus või suutmatus mõelda. Pigem on vastupidi. Inimesed pingutavad põhjendamisega väga palju. Sageli aga kooliõpetus keskendub argumenteerimise õpetamisel ideaalsetele olukordadele, milline on argument ja selle ülesehitus. Selle tulemusena õpilane saab aru, et argumendis tuleb moodustada nö elulisi lauseid. Sealhulgas peab kõik vastama küsimusele miks. Vastamine küsimusele miks annab küll võimaluse põhjendada, kuid seda rohkem Eesti Väitlusseltsis. Viimases on näite läbi põhjendamine olulisem kui akadeemilistes esseedes oodatud. Siinjuures kõik akadeemiliselt nõutud osad on olemas ka Eesti Väitlusseltsi väitluskunstis, kuid rõhu asetus on argumendi osadel erinev.

Näide Conchita esseest:

Video probleemi püstitus esitakse video esimese 4 sekundi jooksul risti näitamisega, milleks on LGBT teema – kui sobiv on homoseksuaalsus kristlikus kontekstis, mis saab täpsustuse hiljem esitatud refrääni (3. salm) sõnastuses (vt Lisa 1). Samuti probleemi püstitus ise, kui ka selle lahendus esitatakse muusikavideo tõlgendamiseks video alguses, 5-l sekundil.

Seos on praktikas põhjendus

Üks kummaline aru saam kummitab inimesi kui räägitakse seosest ja selle välja toomisest. Inimesed sageli ei suuda aru saada sõnast seos. Mõnikord juhtub, et seoseks saab väide või näide. Seos ise selle käigus kaob ja ei tule esile. Ajalooliselt on seosele osutamine ohtlik (2), sest toob esile mõtlemise käigu ja vastab küsimusele, kuidas on võimalik jõuda sellisele tulemusele. Lihtne on osutada seose puudumisel kellelegi ja öelda:

Hulluke!

Seose välja toomine annab võimaluse vestluskaaslasel või essee lugejal jälgida teema mõistmist ning teha otsus väidetu kasuks või kahjuks. Siin võib osutada, et propaganda lihtvõtted piirduvad enamasti seose välistamisega või väär esitusega. (Loe tõe ja väära kohta blogi postitust rohekm siit.)

Kõige lihtsam on mõista seost ühenduslülina kahe aspekti vahel, mis teeb väites oleva tõeseks või vääraks.

Seos(ed) Conchita esseest:

Esmanarratiivi alguses kujutatakse interpretatsiooni jaoks väga oluliseks saavalt Michelangelo skulptuuri Pietà (Cumming 2007; Wallace 2011). Skulptuuri motiiv esitatakse sümboolselt 11-20 sekundil. Samas ei ole võimalik skulptuuri täheldada muusikavideos, kui vaatajal puudub kunstiajalooline mälu ja eelnevalt kristliku kontekstiga seostamine 5-l sekundil, mis on tõlgenduse aluseks. Kunstiajaloolises mõistes on Pietà renessanssi ajastu sümboliks. See tähendab, et muusika videos ei esitata Maarjat lihtsalt tänapäevase tõlgendusena, vaid renessansi ehk taassünnikehastusena. Muusikavideos tähendab eelnevalt öeldu, et Maarja toob kaasa humanismi ja inimesele keskendumise uuel viisil, mida varem ei olnud. Muusikavideo kontekstis esitatakse LGBT uue humanismi algusena, millele aitab kaasa Maarja.

Praktikas on järeldus kontekst

Seos on raske inimestele, sest siis peab mõtlema protsessist – kuidas saab X-st Y. Samal ajal tulemuse mõistmine nõuab sama- või võrdväärset tähelepanu, kui väide. Mõlemad (väide ja järeldus) on sageli kirjapandud või väljendatud ilma põhjendava osata. Välja arvatud sõnade järelikult, seega, kokkuvõttes kasutamine. Kõiki neid sõnu kasutatakse kui seost esile toovana. Väga vääraks osutub mõte siis, kui väitele järgneb järeldus. Kuigi mõeldud oli rohkem lauset vormis __, sest ___.

Järelduse rolliks on koondada informatsioon eeldustes ja teha otsus eeldustes oleva kohta. Järeldus praktikas annab seosele tähenduse. See, kuidas tuleb mõista seost ja väidet oleneb järeldusest. Järeldus võib muuta argumendi õigeks või siis vastupidiselt vääraks, olenevalt analüüsi eesmärgist.

Kokkuvõttev järeldus Conchita esseest:

Kokkuvõttes võib järeldada, et Jeesuse ema Maarja saab LGBT eestkostjaks esimeste sekundite jooksul muusikavideos, kus Conchita on Pieta skulptuuri kujul last hoidmas. /…/

Praktikas on vead andestamatud

Koolis on endiselt kõik vead andestamatud, kuid analüüsis on vigadel oma koht ja eesmärk. Ilma nendeta poleks võimalik teha arengut ega osutada kellegi vananenud arusaamale asjadest. Analüüsimisel on vajalik teada vigu nende vähendamise, mitte nende ära kaotamise eesmärgil.

Praktikas on vigu kolme sorti: loogilised, teaduslikud ja praktilised.

Loogilised vead on igasugused argumendi koostamisel tehtavad vead, mis põhiliselt puudutavad seose välja toomist kahe aspekti vahel. Ühtlasi peab seos vastama küsimusele kuidas. Loogiliste vigade kohta loe lisa  eesti keeles siit.

Teise grupi vigu moodustab teadusest võrsunud, ütleme vea teooriad. Näiteks psühholoogias, sotsioloogias ja paljudes teistes teadusharudes on seisukohad, mille vastu eksimine toob kaasa katastroofi laiema pildi mõistmisel. Veelgi enam psühholoogias lausa keskendutakse inimeste vigade uurimisele. Siinjuures filosoofid agaralt püüavad rakendada oma argumentide välja töötamisel nii psühholoogide ja sotsioloogide vigade uuringute leide.

Viimase grupi moodustavad praktilised vead, mis sageli muutuvad tõe ja ilu aluseks, nt propaganda. Analüütiku praktikas tähendab viga enamasti uuesti tegemist. Sellest lähtuvalt uuri igas kriitikas ennem seost kui keskendud ainult järeldusele.  

Praktikas on eitamine avastamise võimalus

Sageli kirjutatakse essee või räägitakse teemadest jaatavas vormis. Põhjuskes on mõnikord majanduslik kasutegur või poliitiline ambitsioon, mitte arusaadavus. Essee väide võib olla sõnastatud eituse vormis või eitatakse sisuliselt millegi käsitlemist mingil moel. Piirangute välja toomine on osa teadusest. Piirang avab ja ühtlasi annab märku kirjutaja või rääkija suutlikusest  saada aru teemast.

Semiootiline mõtlemine ja analüüs

Semiootiline mõtlemine on olemas meie igapäevaelus. Sellest tulenevalt on väga raske välja tuua konkreetselt semiootilise mõtlemise erinevus nt filosoofilisest mõtlemisest. Muidugi lihtsustatult on semiootilise mõtlemise põhijooneks vaadelda kõike märgina. Näiteks kiri, kultuur või kõndimine tänaval on märgid semiootikas. Märk on semiootikas erilise termini staatuses – nö miski, mis esindab midagi teist. Näitkes paberil olev sõna koer on märkide jada, millel on tähendus esindada kõiki koeri. See tähendab kõik Maa peal, all ja üleval toimuv on uuritav märgina või lähtuvalt märkidest.

Kui kõik asjad on vaadeldavad kui märgid, siis lõpuks tekivad erinevad märgilised teooriad ja laiendused märkide kasutamise ja vajalikuse kohta. Viimase tulemuseks on nt J. Lotmani või J. von Üxekülli looming, kuidas märgid avalduvad kultuuris või siis looduses.

Alustame analüüsiga: Semiootika hoolib prilliraamist

Semiootilise analüüs on kui matriozka, mille avamisel saad minna lõputul kaugele. Iga semiootiline analüüs algab probleemi/ülesande lahti mõtestamisega. Selle käigus tuleb valida probleemi analüüsimiseks sobilikud meetodid ja arutluse käik. Esmalt aga tuleb probleem asetada konteksti, kus avaldub probleem/ülesandes väidetu. Viimane aitab mõista, kuidas probleemi lahendatakse ja/või analüüsitakse. Konteksti abil tuleb probleemi veel korra kitsendada nii palju, et järele jääb vaid konkreetne ja terav nagu nõel, kirjeldus. Kui märgilise probleemi kirjedamine ja kitsendamine on formaalne, siis on võimalik leida probleemile arvutiga numbrilised lahendused. Näiteks Brandlyse’i uuringuplatvorm põhineb formaalsel semiootikal.         

Piirangud Conchita essees:

Laulu on võimalik analüüsida iseenesest erinevatel tasanditel. Uurimispüstitusest tulenevalt põhineb laulu analüüsimine laulusõnade ja video omavahelises sünkroonsel analüüsil ja diakroonsel vaatamisel. See tähendab, et Conchita laulu „Hereos“ mõistmiseks tuleb uurida laulu ja videot narratiivi tasandil. Narratiivi tasandil tulevad esile tegelased ehk analüüsitavad osad, suhted nende vahel ja terviklik mõte/tähendus osade ja nende suhete vahel. Välja jäävad analüüsist teiste lauludega kontekstiline võrdlemine ja diskursuslik analüüs. Samas on oluline välja tuua, et analüüsis saavad oluliseks lähteallikatena osaliselt Piibel ja täielikul määral kunstiajalugu lääne kultuuriruumis, mida on kasutatud kultuuri mäluna, milleta ei ole võimalik muusikavideot mõista ühtse tervikuna.

Näide kaks:

Minu kui uurija eesmärgiks on antud analüüsi käigus avada kultuurisemiootiliselt kristlik põhi ja tähedus Cohita laulus „Hereos“. Analüüsimisel on püütud vältida LGBT teema ühiskondliku hinnangulist tausta. Sellest tulenevalt ei ole oluline analüüsis LGBT temaatika analüüsimine eraldi, vaid selle analüüsimine laulu kontekstis.

Meetod, mida pole olemas

Sageli tundub mitte semiootikaga tegelejale, et meil puuduvad probleemide analüüsimiseks meetodid. Selline arvamus puudutab kõiki humanitaarseid erialasid. Jah, me vastandume reaalteadustele peamiselt numbrite lembuse poolest, mis ei võimalda meetodeid luua nii nagu seda tehakse nt füüsikas. Selles osas aga humanitaarid leiavad väga kasulikuna olevat digihumanitaaria ja selles kasutatavad meetodid. Humanitaarias on väga palju erinevaid analüüsi meetodeid, millest ühed on interdistsiplinaarsed ja teised on rakenduslikud ainult ühes valdkonnas. Näiteks universaalne meetod üle humanitaaria ja sotsiaalteaduste on narratiivi teooria rakendamine. Kitsalt semiootikas kasutatavaks teooriaks on näiteks märgi teooria de Sassurelt.

Väga palju on aga meetodina ignoreeritud näitkes süva ehk lähi lugemist või kuulamist. Viimane pole nö kõva ja selge häälega lugemine. Tegemist on lausete mõtestamisega lähtudes teksti või heli algupärast ja eesmärgist. Süva lugemine või kuulamine on aluseks humanitaarias argumentide taasloomisele – mida, miks ja kuidas saab väita mingi teema kohaselt X. Kui sa pole varem humanitaarsete meetoditega kokku puutunud, siis viska pilk Marek Tamme raamatule “Humanitaarteaduste metodoloogia”.         

Meetodist Conchita essees:

Analüüsi metodoloogias ja meetodites on oluline video ja laulu tehnilised parameetrid kui ka motaazi ehk kaadrite liikumine üksteise suhtes. Piiri või raamistavat efekti omab laiemas tähenduses esitlemine digitaalse videona. Jutustuse analüüsina saame vastata küsimusele, kuidas Jeesuse ema on kujutatud LGBT eestkoste tegijana ning kuidas see on saavutatud. Selleks kasutame narratiivi teooriat (Bal 1997).

Sisuloome argumendiga

Öelgem otse, et puht filosoofias pole vaja sisuloomele eriti panustada – formaalselt tõene argument on peamine. Samas kui meid huvitab semiootika, siis ainult formaalselt tõese argumenteerimisega pole midagi teha. Semiootikas on hädavajalik mõista, miks midagi on öeldud peale korrektse põhjendamise. Semiootikas käib sisuloome läbi argumendi tööriistakasti. Sellest tulenevalt on vaja keskenduda öeldu sisule kui ka vormile.    

Üks sisus olev argument Conchita esseest:

Esmanarratiivi alguses kujutatakse interpretatsiooni jaoks väga oluliseks saavalt Michelangelo skulptuuri Pietà (Cumming 2007; Wallace 2011). Skulptuuri motiiv esitatakse sümboolselt 11-20 sekundil. Samas ei ole võimalik skulptuuri täheldada muusikavideos, kui vaatajal puudub kunstiajalooline mälu ja eelnevalt kristliku kontekstiga seostamine 5-l sekundil, mis on tõlgenduse aluseks. Kunstiajaloolises mõistes on Pietà renessanssi ajastu sümboliks. See tähendab, et muusika videos ei esitata Maarjat lihtsalt tänapäevase tõlgendusena, vaid renessansi ehk taassünnikehastusena. Muusikavideos tähendab eelnevalt öeldu, et Maarja toob kaasa humanismi ja inimesele keskendumise uuel viisil, mida varem ei olnud. Muusikavideo kontekstis esitatakse LGBT uue humanismi algusena, millele aitab kaasa Maarja.

Lõpetuseks…

Semiootiliseks analüüsimiseks on vaja mõista, kuidas argumenteeritakse. Seejärel saab liikuda edasi, kuidas semiootiline analüüs läbi viia. Semiootiline analüüs algab probleemi / ülesande mõistmisest ja lahtimõtestamisest, mille järel valitakse sobilik meetod või meetodid. Analüüsimisel keeratakse tähelepanu võrdselt analüüsi piirangutlele, vajadusel riskidele ning vastu väidetele ja argumentidele. Analüüsi tulemusena selgub probleemi / ülesande tähendus koos oma kontekstiga, mille suhtes võidakse pakkuda lahendus. Semiootilise analüüsi eesmärgiks on üldisel juhul näidata, kuidas miski toimib või töötab.

Täpsustused ja viited

1 National Geographic, oktoober, 2011 

2 Siia võiks loetleda kõik ajaloolised inimesed nt Calileo, kes pidid varjama põhjendusi, kuidas asjad töötavad. 

  

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s