Kas sa teadsid, et oled traktorist?

Paar aastat tagasi kirjutatud mõtted uues kuues …

On suve lõpu õhtu (2015). Nädalad ennem sügise algust helistan sõbrale. Väidan sõbrale, et populaarsed erialad on kui traktoristi amet. See tekitab elevust. Siinkohal olgu öeldud, et vaatlen ka humanitaarsust siin artiklis kriitiliselt, sest sageli nähakse enesekriitikas ohtu. Mina näen sellest tulenevalt aga võimalust.

Traktorist

Vanal ja hallil ajal …. eelmise sajandi Eestis ja ülejäänud NSVL-s oli üks levinumaid ja  prežtiisemaid ametid traktoristi eriala. Sellele osutas paaril korral ka minu onu. Traktoriga sõita oskasid kõik kodanikud olenemata soost, kuid mitte kõigist ei saanud professionaalne traktorist. Viimase jaoks pidid omandama oskused mehaanikast ja põllundusest. Minu ja järgnevate põlvkondade kõige populaarsemaks erialaks püütakse nii riiklikul kui ka erasektori püüetel viia IT-eriala, koos ülejäänud reaalteaduse suundadega. Ühiskonda on püütud panna uskuma, et reaalteadused on ainuõige tee ühiskondlikul tasandil heaolu saavutamiseks. Uskumuse toetuskivideks on haridus ja töö. Hariduses propageeritakse näiteks programmeerimisoskust. Töö tegemisel aga konkurentsivõimelist palka ja teisi hüvesid. Seega väidan, et uueks kirjaoskuseks on saamas, või on juba saanud, näiteks programmeerimine ja sellega üheskoos tänapäevane traktoristi amet – IT erivaldkondades.

Märkusena olgu öeldud, et artiklis räägin traktoristi ametist ajaloolises ehk tänapäevale vastavas analoogia tähenduses. Moodne traktoristi amet kujutab endast enamat kui rahvamõistes “mõtlematut töörügajat”.

Minu artikli eesmärgiks on näidata, et ühiskonnal on vaja ennetada hariduslõhest tulenevat majanduslikku ja sotsiaalset kriisi juba täna.

Traktorist enne kirjasõna levimist

Erinevate reaalteaduste esindajate poolt väidetakse, et nende erialast on saanud või saamas uus eluks vajalik oskus ehk kirjasõna, milleta hakkama saamine on tuleviku ühiskonnas võimatu. Nende tähelepanematusest tingitult tähendab kirjaoskus ka kahte varjatud seisukohta.

Esimeseks, et ühiskond on jõudnud ajalooliselt tagasi vaadates valgustusajastu perioodi 17. sajandi lõpus ja 18. sajandi alguses. Ühiskonda hakati laiemalt läänes nö harima. Tekkis teaduse ja tehnoloogiline progress. Kuid kõige esimesena alustati õpetamist kirjutamisest, lugemisest ja mõningasest matemaatikast. Sealhulgas oskus ei tähenda veel arusaamist, miks või milleks saab nt kirjasõna kasutada. Ajaloolistel põhjustel oleme nn fakti põhise hariduse loonud, sest me ei suuda reaalses elus sageli loobuda Preisi ajastu süsteemile omastest tõest nagu “õpetaja on klassis kõige pädevam”. Siinjuures seaduses ega õppekavas sõnasta, et õpetaja on kõiketeadev isik. Õppekavas ja seaduses öeldakse, et õpetaja on kõige pädevam metoodiliselt võimaldama õpilasel omandama teadmiseid ja oskuseid vastavalt tema enda võimetele. See tähendab kõik algab ja lõpeb õpilase huvist, mida toetab ja suunab õpetaja.

Teiseks tähendab laialdane erinevate reaalteaduslike oskuste kui kirjaoskuse propageerimine  ja selle oskamine majanduslikult alguses kallist, siis odavat ja seejärel nö tasuta elementaarse oskustega tööjõudu. Majanduslikult võib statistika või programmeerimise oskuse laialdast levikut vaadata kui suurt nõudlust suureneva pakkumise tingimustes. Majanduse perspektiivist vaadatuna jääb seega IT spetsialistidest alati väheks. Paraku rahvaarv on Maal piiratud. Seega uue kirjasõna suuremal määral oskamisel kaob lõpuks hinnalipik oskuselt. Viimaks ühekülgsel reaalteaduste arengul saavad humanitaarsed erialad aeglaselt võimu juurde.

Meie ühiskonnast on saamas mitmete oskustega tööjõud, kellel on mitmed teaduslikud ja tehnoloogilised võimalused ühiskonda edasi viia. Järelikult oskused üksi ei võimalda täna ega homme tööd ega enese rahulolu leida. Viimase jaoks on vajalik mõista eelnevalt, mis on igaühe võimekus ja huvi.

Traktoristi aeglane muutumine

Tehnoloogilise ja teadusliku arengu kiiruse tõttu oleme sunnitud mõistma paremini reaalteaduste saavutusi. Käsitlema nende erinevaid tahke kui uut kirjasõna. Teisalt majanduslikult ja ühiskonna stabiilsuseks vajame kultuuri arengut, mis võimaldab säilitada reaalteaduslikke väärtusi. Seega nö pehmete erialade õpetamine on vajalik vähemalt minimaalsel tasemel. Siinkohal aga tehakse arutlusviga humanitaarsete erialade toetamisel versus reaalteadused. Humanitaarteadused ei seisne tegelikult ajalooliste suurkujude faktilisel tundmisel, vaid nende ideede mõtestamisel koos endapoolsete argumentidega poolt või siis vastu. Märkusena võib osutada, et suures osas tunduvad humanitaaralad Eestis ajalooliste suurkujude faktilisel tundmisel seisnevat, olenevalt õppejõust. Järelikult on uus keeleoskus vajalik ka humanitaarsete erialade suhtes esile tuua.

Eelnevalt osutatud muutused on 21. sajandil üha kiiremad, sest arvutite ja rakenduste areng kiireneb hüppeliselt. Samas erinevad ühiskondlikud huvigrupid tulevad kaasa uute suundadega eri kiirusel. Erinevad osapooled suhesuvad omavahel seega peaaegu, et füüsikas tuntud vastastikuste jõudude alusel. Igale arengule on olemas vastand. Järelikult uued oskused ja teadmised ei saa koheselt üldühiskondlikuks väärtuseks, mida võetakse elementaarse oskusena. Tekib arusaamade erinevus, dihhotoomia ja  sellest saab huvigruppide nihe. Kui lähtuda skeptik.ee-st, siis võib ühiskonna jagada kaheks: mütoloogilised ja teaduslikud inimesed. Kõik probleemid on siis kahe osapoole erimeelsused. Lühinägelik aga oleks pidada inimlikku tunnetust monopoliseerituks teaduse või mütologiseeritud maailmavaadete poolt. Tartu ülikoolis õpetatakse, et filosoofia voolab ajalooliselt läbi erinevate tunnetusviiside. Filosoofia oli algselt osa mütoloogiast, siis religioonist, nüüd osa teaduslikust maailmast. Tulevikus võibolla on filosoofia defineeritud lähtudes iseendast, kuid seni peavad kõik inimesed tulema toime igapäevase eluga.

Igapäevane elu tähendab suuremas osas olmeprobleeme ja ostlemist ning sotsiaalseid hüvesid, milleta ei saa inimene kui sotsiaalne olend hakkama. Samas nendega tegelemine võib muuta meid passiivseks, kellel on majanduslikus kui ka ühiskondlikus mõistes väga vähe kasu. Märkamatu hinnalipiku võib igale inimesele külge riputada üksnes kindlustusfirmade või pankade püüdest mõõta riske, mis kaasnevad erinevate teenuste osutamisel ühiskonna liikmetele. Seega vaadates ühiskondlike muutuste kiirenemist eri-palgelises kontekstis võib öelda, et ühe põlvkonna perspektiivis on tähtsusetu omandada kõik uued kirjaoskused reaalteaduslikust maailmapildist. Sellele vaatamata iga põlvkond on kiirenevast arengust tingitult survestatud omandama vähemalt ühe uutest kirjaoskustest. Mainin ära, et humanitaarhariduse kirjaoskus on siinkohal samaväärne reaalteadusliku kirjaoskusega. Ühiskond on sunnitud andma haridust nii, et inimesed saavad sellest aru ja tunnevad huvi.

Lähtudes YouTube kanalitest nt BigThink või TedX kõnelejate erinevatest ühiskondlikest prognoosidest võib väita, et aastaks 2030 oleme sunnitud lähenema teatavas mõistes filosoofilisele riigi korraldusele. Igaühel on vajadus leida oma annetest ja võimetest lähtuv tegevusala ilma kolmanda osapoole propagandata. Kuid selleks on vaja lapsi õpetada iseseisvaks, mitte sõltuvateks.

Traktoristi STEM hariduse põhituum

Milline on üldkoolides STEM ehk reaalteaduslik haridus oma sisult? Siinkohal on matemaatika õpetamine hea näide, sest Eestis üldjuhul tehakse selle õpetamine lähtudes riiklikult kinnitatud õpikutest lihtsameelseks. Matemaatika kujutab alates algklassidest kuni bakalaureuse esimese semestrini erinevaid kalkuleerimise oskuseid. Alguses saame teada, et 2+2 on 4 ja siis tegeleme palju erimoodi arvutamisega. Viimane on sageli seoses müüdiga, et matemaatika treenib mälu, loogikat jt. Siinkohal matemaatikat tervikuna nähakse loogika arendajana. Mõlema väite viga aga seisneb rahvapsühholoogias, mis ei arvesta laiema teadusliku maailmapildiga. (Soovitan lugeda kasvõi artikleid, mis tulevad esile Google Scholaris otsinguga.) Peast arvutamine treenib mälu sama palju kui pähe tuupimine. See tähendab lühiajalise mälu parandamist. Pikaajalise mälu jaoks on vaja korduvat tegevust nagu tehakse sportimisel. Aga isegi kui arvutada palju peast, siis tulemuseks on harjumusega saavutatud tulemus, mitte nö IQ kasv. Aga matemaatika loogilisus on seni lahendamata filosoofiline probleem. Seega, kuidas peaks matemaatika aitama loogika tundmisele kaasa kui Suured loogikud ja matemaatikud ei tea küsimusele ühest vastust. Lühidalt aga võib öelda, et matemaatika kui kalkuleerimine arendab loogikat sarnaselt arusaamatus keeles õpitud luuletuse pähe õppimisele vähe. Matemaatilise loogika mõistmiseks tuleb keskenduda vähem kalkuleerimisele ja rohkem seoste loomise kunstile. Teiseks, kui õpetada loogikat, siis on loogika eraldi distsipliin. Nimetagem asju õigesti ja probleemid koolis lahenevad ära iseenesest. Kokkuvõttes praegune haridus ei aita mõista erinevaid tunnetusviise.

Ülikoolide ja üldkoolide sisuliseks erinevuseks on üldine selgus STEM ja humanitaarhariduse arusaadavuses. Mõlemad keskenduvad ülikooli vaatenurgast erinevatele tunnetusviisidele. Matemaatika on tunnetusviis nagu filoloogia ja maalikunst. Kunstid on rahva arvates rohkem tunnetusviis kui matemaatika ainult sellepärast, et meile tundub, et seal saavad kõik olla iseseisvalt loomingulised. Tegelikult avaldub loomingulisus matemaatikas teistmoodi kui kunstis. Hariduse tuumaks on siit ka tulevalt erinevad tunnetusviisid ja selle toetudes saab tuletada paremad õppemeetodid.

Traktoristi pehmed vastulöögid

Eelneva argumendi sisuliseks vastuoluks on humanitaarsete erialade muutumine üha enam formaalsemaks ja arvutipõhiseks. Viimane tähendab andmetöötlust tehakse sarnaselt sotsiaalteadustele otseste ja kaudsete meetodite abil, mis matkivad eeskujulikult reaalteaduste nüansse. Näidetena sobivad siin filoloogia, anglo-ameerika filosoofia või semiootika. Järelikult ei ole vaid STEM hariduse õpetamine kui erinevate tunnetusviisidena oluline. Humanitaarsete erialade arusaadav õpetamine on sama oluline. Seega populaarsusel põhinev humanitaar võib olla samasugune traktorist kui IT tudeng.

Märkusena tuleb osutada, et ülikoolides tähendab eelnev argument peamiselt dogmadest vabanemist. Õppejõud ei saa propageerida õppetöö käigus ükskõikselt ilma diskussioonita oma tõdemusi. Ühelt poolt on see vastuolus senise õpetaja kutse eetikaga kui ka demokraatlike ühiskondlike väärtustega. Samas üliõpilased, kes on huvitatud õppejõu akadeemilistest väljavaadetest peavad olema valmis nende kuulamiseks ja diskuteerimiseks samadel alustel kui õppejõud neid. Viimaseks, teemaga väga tihedalt seotult hindamine peab põhinema avatud kokkulepetel õpilase ja õpetaja vahel.

Traktoristi looming

Eelnevate argumentide ja vastuargumentide najal võib öelda, et traktoristiks võib saada igaüks ja igal erialal. Mehhaniseerimine ja automaatika on mõjutamas igaühe käekäiku lühemas või pikemas perspektiivis. Eduka hariduse põhituumaks ei saa eelneva põhjal olla täiendõpe ega ümberõpe, vaid elukestev õpe. Kaks esimest rõhutavad hariduse puudujääkidele. Viimane aga tähendab inimene omandab oskused ja teadmised, mis ei muutu ühe põlvkonna jooksul kiiresti. Seeläbi toetab haridus oma olemuselt kiiresti muutuvaid oskuseid ja teadmiseid. Inimene säilitab nii oma väärikuse ja edukuse tööl või muudes tegemistes. Loomingulisus, mida sai mainitud läbivalt, saab sajandi traktoristi märksõnaks. Vabadust ilma piiranguteta ei ole olemas, kuid piirangutega tunnetus ei ole vabadus. Oleme ajalooliselt murdepunktis, kus ühiskond peab loobuma eelnevate sajandite väärtõdemustest ja looma uued ning paremad.

Traktoristid ajaloo prügikastis

Ajalugu minetab ajapikku ühiskonna muutudes palju erinevaid tegevusi. Ühed inimtegevused asenduvad teistega ühiskonna edasi liikumisel. Antiikaja, keskaja ja paljud industriaalaja saavutused on saavutanud teadmusmajanduse käigus teistsuguse ilme. Toonud kaasa inimeste koondamised ja firmade pankrotid kui kohanemine ei ole osutunud võimalikuks. Seega traktoristi metafoor kaob käibelt loomingulise ühiskonna tekkimisel üsna kiiresti.

****

NSVL populaarseim kutsumus ja suundumus oli olenemata soost traktoristindus. Kõikidest ühiskonna liikmetest ei saanud professionaalseid traktoriste. Tänapäeval aga soovitakse esile tõsta üksnes reaalteadused ja nende olulisus. Sealhulgas unustades humanitaarteadused maailmapildist. Ühekülgne areng ei ole soodne reaalteadustele ega humanitaaridele. Oma lühiartiklis vaatlesin populaarsete erialade soovitusi kriitiliselt läbi kolme põhilise argumendi. Kokkuvõttes leian, et lihtsalt oskustest ei piisa tööturul ega eraelus hakkama saamiseks. Eduks on vaja huvi, julgust ja loomingulisust.

Posted in

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s