Vana aasta eri, vol 1: Ole aus enda ja teiste vastu. Elu TÜ üliõpilasesinduse juhatuses.

Minul läheb nüüd 28-s aastavahetus.

Mitmes läheneb sinul?

Aeg on tagasi vaadata, milline on olnud 2017. aasta ja avada sügavamalt eredamad sündmused. Selle aasta tagasivaates keskendun esimesena Tartu Ülikooli Üliõpilasesinduse juhatuse elu tahkudesse. Minu eesmärgiks on avada organisatsiooni inimlik ja empaatiline pool süsteemi bürokraatliku vormi suhtes.


Märkusena mainin, et siin postituses nagu ülejäänud blogiski on avaldatud ainult minu isiklik nägemus asjadest. Tegu pole ametliku seisukohaga esinduse poolt.
   

Aasta algus 2017. algas minule mittetöisel lainel. Ainus asi, millega tegelda oli ja on endiselt magistritöö kirjutamine koos idufirma tegevustega. Igapäevane ärevus ja samaaegne soov mitte tegeleda igapäevaste õppetegevustega viisid mind kaugemale lõputööst ja lähemale idufirma probleemidele. Lõpetamise surve leevendamiseks võtsin kavaks pikendada oma õpiperioodi aasta võrra ja ühtlasi võtsin aja maha eesmärkide seadmiseks. Minul oli oluline saada aru, miks ma olen ülikoolis ning õpin magistris semiootikat. Äkki on aeg öelda:

Coca, Sprite või Fanta?

Teiseks saatis mind alguses ebaõnn magistritööga sobilike näidete leidmiseks, kes oleks valmis intervjuuks. Selguse mõttes, minu magistritööks on brändi uuringud semiootika perspektiivst. Viimase raames oli vaja leida kaks ühest ja samast sektorist firmat. Etteruttavalt, sügise alguseks olin teinud lõpuks kõik intervjuud ära ja alustasin koheselt nüüd juba pikale veninud analüüsi protsessi.

Aasta algusest kevadesse suundudes sai kaudselt algus minu teekond Tartu Ülikooli üliõpilasesindusse. Teekond, mille lõpptulemuseks oli sügise lõpul olevad juhatuse valimised ja lõpuks aseesimeheks vannutamine. Kõigest aga järgemööda, kuidas elu lihtne kulgemine võib tuua põnevust, teatavat meelelist rahulolu ja töötegevust, sh magistritöö sujuvat kirjutamist. Samuti tuleb rinda pista igapäevase psühholoogilise kõrgendatud pingega, mille kohta võid lugeda eelnevalt avaldatud blogi postitust siit.           

Kevad: Avalikud ja avatud suhted

Kevadel tabas ülikooli, ligi 13-tuhande liikmelist kogukonda, avalik draama seoses üliõpilasesindusega. Suureks paisusid väidetavad probleemid esinduses UT Ajakirjas (ülikooli meedia väljaandes) ilmunud artikli põhjal alles kevadel. Loe artiklit siit.

UT Ajakirja ekraanipilt draamade algallikas.
Allikas: https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2413

Mis kõmu tekitas?

Suurt tähelepanu sai väidetav diskrimineerimine üliõpilasesinduse juhatusse valimistel (ja selle eel). Pahameele tormi oli tekitanud Taavi Vanaveski sõnavõtt kurdi tudengi viipekeele tõlgi palkamise finantsallika suhtes kui viimane saab juhatusse. Nimelt on viipekeele tõlgi palkamine aastaks esinduse eelearvet mõistuse vastaselt koormav. Tegu on väljatoodult ligi 30 000 eurose kulutusega töö võimaldamiseks. Siinkohal on minu isiklikul arvamusel UT Ajakirja artiklis peidus kala – uuriva ajakirjanduse nõrk tase käesoleva teksti kontekstis.

Artiklis polnud põhjendust toodud:

  • milles on tegelik esinduse probleem?
  • milles on Taavi probleem?
  • miks on 30 000 eurot liigne või siis vajalik kulutus?   

Igal organisatsioonil on oma siseelu, mille kajastamisel ei saa mööda vaadata detailsest sündmuse kontekstist. Hea uuriv ajakirjanik suudab ideaalis tuvastada tegeliku teema hämast ja analüüsida juhtunut laiemas kontekstis. UT Ajakirja ajakirjanikul jäi ühtlasi kahe silma vahele kontrollida kõiki osapooli (hiljem avaliku volikogu protokolli järgi) ja anda võimalus rääkida kõigile osapooltele ning analüüsida juhtumit ülikooli ja ühiskondlikus kontekstis tasakaalukamalt.

Tollal loodi halva kuvandi ABC – üks paha kuri hunt Taavi ja kannatanu koos päästjatega, nagu Punamütsikese loos. Siinkohal peab ütlema, et teades narratiivide ülesehitust ja nende toime mehhanisme pole ime, et avalikus näeb ja eeldab kõhklematult üht tulemust – Taavi on diskrimineeria ja tuleb talluda koheselt avalikult porri. Tekib küsimus, kas haritud lugejana peaksime olema ettevaatlikud avaldatus öeldu suhtes või alluma avalikult öeldule. Mina arvan, et mitte keegi ei saa uskuda pimesi ajakirjandust ja rikkuda inimese mainet lihtsalt pool-arvamus artikli põhjal.

Kuigi UT Ajakiri väidab, et tegu on mitte-reklaami allikaga, siis tegu on siiski eelneva põhjal nagu kolletuva väljaandega, mis sarnaneb rohkem elu24-le kui Eesti Ekspressile ning uurivast ajakirjandusest on raske rääkida. Teisalt näen, et UT Ajakiri avaldas ka hiljem minu vastulause ja võib näha ka, et tegu on ülikooli versiooniga nö kliki meediale omasest käitumisest. Teisisti sõnastatult, UT Ajakiri ei vastuta iga inimese kirjutatu ja avaldatu kvaliteedi eest ja distanseerub fakti kontrollist. See tähendab ühelt poolt seda, et avaldatud diskrimineerimise artikli autor on ainuiskuliselt vastutav. Omakorda paneb see halba valgusesse TÜ ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õpetamise taseme uuriva ajakirjanduse suunal, sest artikli autor õpib TÜs ajakirjanduse ja kommunikatsiooni õppekaval 3-t aastat.                   

Pean siinkohal rõhutama, et sellel ajal olin suvaline tudeng, kes sattus lugema UT Ajakirja, mitte üliõpilasesindaja suurte ambitsioonidega.

Samas saan ma aru oma praegusest rollist ja vastutusest üliõpilaste ja esindajate ees. Seega, minu sõnad ja teod olenemata kontekstist mõjutavad meid kõiki ka selle postituse näol. Loodan sellegi poolest minu tagasivaade läinule annab julgust avada oma suu kõigil tudengitel, kes tunnevad mingi hetk segadust ja rahulolematust. Küsimus pole enam ainult tões, vaid moraalses kohustuses panustada Eesti ellu.

Minu vastulause UT ajakirjas

Segaduste aeg kevadel seoses juhtumiga aga ei vaibunud minu sees ja otsus avaldada arvamust üliõpilasesinduse suhtes tuli spontaanselt. Ma lihtsalt tundsin, et nüüd on minu piir ületatud tudengina ja mind ei saa esindada mingi üliõpilaskogukond, kes ei mõista majandus argumente ega võib-olla ka oma enda emotsioone. Loe soovi korral minu artiklit siit.  


UT Ajakirja pdf ajakirja versioonist väljavõte.  

Minu põhiliseks argumendiks hoolimata soovist aidata kõiki puudega inimesi oli, et esindus analoogselt erafirmale ei saa tõmmata ennast lõhki. Erafirma võib soovida aidata ja lahendada kõiki ühiskonna sotsiaalseid valupunkte aga kui puuduvad selleks vahendid ei saa süüdistada ainult firmat nende puudumises. Eriti veel siis, kui vahendeid vajab töötaja, kellega kaasnevad kulud ja temaga kaasnevat väärtusloomet pole võimalik mõõta. Puht tehnilises mõistes peaks töötaja tooma firmale edukuse, mida enne polnud, mille tulemusena on võimalik hoida teda tööl. Viimane tähendab, et kui kaasuvateks kuludeks on 30 000 eurot aastas, siis peaks olema töötaja väärtus umbes kaks korda suurem kui palga kulud ja 30 000 eurot aastas. Sarnaselt erafirmale ei saa lubada MTÜ-d või ülikooli autonoomne üksus enda lõhki rebimist heaolu nimel. Viimane peab tulema jätkusuutlikult.    

Näen, et sotsiaalseks heaoluks peab küsima toetusi. Näiteks abistajaks võib olla riik, mõni vabatahtlik organ või ühisrahastuse kampaania algatamine jne.  Arvan, et enamus meist ei vaidlusta aspekti, et erivajadusega inimesed on ühiskonna osa nagu kõik ülejäänud.  

Samas peab märkima, et majanduslike tegurite ignoreerimine või eiramine on klassikaline idufirmade, MTÜ-de ja muude tegevuste hukatus. Tagajärjeks on kriis, pankrott ja tegevuse lõpetamine. Siit tekib ka hüpoteetiline küsimus, kas üliõpilasesindus peaks viima end nii kaugele, et lõpetab tegevuse.   

Esmakavandi artiklist kirjutasin kaks-kolm korda pikema kui toimetatud versioon avaldatud kujul ilmus. Minu mõtteks oli tol ajal paljastada argumentatsiooni vead uuriva UT ajakirjaniku poolt ja osaliselt toetada Taavit oma sõnavõtus kui ka osutada vajaka jäämisele tema suulises kõnes. Kolmandaks oli kavandis tekkinud probleemi üldistatud ja analüüsitud pikemalt.

Märkusena veel, et Taavit tean umbes neli aastat, TalveAkadeemia üliõpilaste teadustööde konkurssi kaudu ja mulle pole uus tema otsekohene ja vahel sotsiaalselt vasturääkiv sõnastus. Samas, kui tabada ära, et tähelepanu on vaja keerata Taavi öeldud sisule, mitte niivõrd retoorikale, siis probleemid minus lahenevad. Paraku inimesed, sh mina, olen sageli lummatud retoorikast rohkem kui sisust. Retoorikaga kaasneb nii võttes sage vääriti teineteise mõistmine aga teisalt positiivne emotsionaalne side, kes vastanduvad otsekohesusele. Seega, peame mõtestama enda jaoks töökeskonnas kumb on olulisem, kas emotsionaalne joovastus või ratsionaalne arusaamisvõime asjadest. Mõlemad pooled võrrandis on vajalikud ja ühtlasi ka riskikohad inimeseks olemise juures. Me vajame emotsionaalset lähedust. Samamoodi vajame ka ratsionaalset mõtlemist. Siinkohal mainin, et tegemist on töö/formaalse keskkonnaga, kus inimeste BFF-i staatusel pole iseensest väärtusahelas rolli. Rolli on vaid teineteise arvestamisel, usaldusel, aususel ja arusaamisel. Teisiti öeldes üksnes ilus olemise eest ei maksta palka ega saa peksa. Muidugi parim variant oleks kui kõigil meil oleks oraatorlikud võimed ja probleeme poleks maailmas. Teisalt, miks sõltuda retoorikast. Kõik tundub isiklikult nagu ammu aega tagasi räägitud lugu minu ema sõbranna poolt, et vanasti olevat ENSV-s kombeks parteil udutada ja peamine ülesanne, siis parteilastel oli seda tihendada. Ainus erinevus on nüüd, et me ühiskondlikult ise tegeleme vahel udutamise ja selle tihendamisega.       

Minu isiklikud tunnetuslikud probleemid üliõpilasesindusega seoses ei saanud kevadel rahu enne kui UT Ajakirja artikli kavandit lugesid minu head sõbrad Helena ja Märt ning veel lähemad-kaugemad sõbrad. Parandused tegime üheskoos Google Doc-is.

Peamise märkusena sain kaasa sõnumi kõigilt toimetajatelt, et pean olema valmis vastutama oma sõnade eest hiljem ning taluma ka võimalikku kriitikat. Samuti hoiatati mind, et vigade väljatoomine ei pruugi lahendada asja ega tuua välja minu kui isiku positiivseid aspekte, vaid muudab mind kiusajaks. Selle teadmisega ma leppisin, et kriitka ja vastupanu võib tulla hiljem. Põhjus, miks ma artiklit siiski kangesti tahtsin avaldada taandus lõpuks vastupanu meelsusele algse artikli ja lõpuks ka internetis levivate kommendaaride suhtes.

Suvi: Õigus võtta sõna…

Paar nädalat hiljem kui olin avalikult UT ajakirjas sõna võtnud, tekkis tunne, et kedagi ei huvita antud teema käsitlemine. Aga lummav vaikus oli näiline. Varsti hakkas mulle aknast ja uksest kommentaare tulema. Esmalt tuli negatiivset ja seejärel tuli ka positiivset tagasisidet. Peamine põhjendus minuni jõudnud kriitikal oli, et ma ei tea tegelikult midagi ja ajan lihtsalt jama. Teisalt tuli ka vastupidiseid arvamusi. Peamiselt aga nähti julgust. Sealhulgas avaldas esindus ka ametlikult oma seisukoha Facebookis, et hoolimata minu nägemusest püütakse olla avatud kõigile tudengitele ja nende panusele.

Täna tean esinduse tegevusest rohkem kui varem. Esindus on näiteks iseseisev üksus ülikooli kõrval. Esinduse on oma sõnadega öeldes: “Üliõpilaste tahte jõustamise vorm.” See võtab kokku, et meie (vabatahtlikuks) tööks on lahendada erinevaid probleeme, võtta sõna ülikoolis õppe ja laiemalt haridus teemadel ja edendada igal võimalikul moel tudengite võimalusi ennast teostada. Osaliselt on esindus poliitiline ja teisalt ülikooli arendus üksus. Viimase jõustamine toimub läbi esimese, et tagada võimalikult paljude kaasatus.

Suvel peaaegu samal-ajal toimus Tartus Tervishoiu Kõrgkoolis noorte üritus, kus rääkisin ühe tollase esindajaga oma artiklist. Tema vankumatul lojaalsusel ja toel sain ma aga kinnituse vastupidisele esinduse siseelu osas kui avalik info üles küttis. Tema sõnade kohaselt, olenemata probleemidest üliõpilaste esindamises, on alati mul endal võimalik alati panusta ülikooli ellu. See tollane diskusioon oli silmi avav ja julgustav, sest paralleelselt võttis minuga Facebookis ka ühendust ühe postituse kommendaari kaudu Taavi. Tema sõnul oli minu artikkel julge samm ja ma võiks olla üks juhatuse esindjatest. See kommentaar postituse lõpus Facebookis pani minu mõtte tööle, et kas ma võiks olla esindaja. Samuti tekkis kohe küsimusi, kas ja kuidas ma peaks tegutsema.

Facebookis minu seina avaliku postituse alla kirjutatud kommentaar.  

Suvel sain aru, et huvi on lihtsalt nii laes, et tuleb tegutseda ja kandideerida esindajaks. Sellest tulenevalt kirjutasin Taavile vastu mingi hetk. Taavilt sain teada, et kohe on tõesti tulemas juhatuse valimised aga on ka võimalus kevade poole saada lihtsalt esindajaks. Otsus, et tuleb juhatusse kanditeerimine nüüd käsilevõtta tuli ekspront kui Taavi küsis, kas ma oleks huvitatud sellest. Aga enne seda veel võtsin aega ümbermõtlemiseks aga sisuliselt oli liiga suur huvi juba oma nägemusi tuua esile ning ei saanud hirmust tarduda.

Pärast Facebooki vestlust saime mitu korda eelnevalt kokku, et mõtestada kuidas ja mida ma näen esinduse elus muutust väärivat või mida ma õigemini arvasin teadvat selles osas. Sügiseks olin saanud valmis koos toega sõpradelt ja lähedastelt oma valimisplatvormi ja motivatsiooni kirja. Pärast dokumentide pingelist valmimist kandideerimiseks püüdsin valmistuda mentaalselt valimis debatiks ja eelnevate  volikogu liikmete toetus allkirjade kogumiseks.

Samal ajal ilmus eelneva draama valguses veel üks vastukaja UT ajakirjas kõikide selleks ajaks ilmnenud asjaolude selgitamiseks. Vastukaja leiad siit. Peamine põhirõhk aga läks nüüd, kuidas kaasav maailm paneb rõhku pehmetele väärtustele. Jah, tõesti arenenud maailm paneb rõhku pehmetele väärtustele. Aga esmalt peame mõistma, millise hinnaga me peame aktsepteeritavaks pehmete väärtuste esiletoomist materjaalselt. Majanduslikku argumenti puht väärtuspõhise ilmavaatega ei lükka ümber, vaid killustab seda enamgi veel. Arvude maailmas piisab vaid uutest arvudest, et näidata toimetulekut. Kogu probleemi oleks saanud esinduses lahendatud kui finantsidest ja võimalustest saada finantse oleks räägitud selgeks. Nüüd aga oli püüd asjaosalistel muuta tekkinud draama ja selles väljatoodud argumendi kese majanduslikest aspektidest sotsiaalsete väärtuste argumendiks. Püüe oli muuta erinevate lugejate suhtumist eelarve teemasse paindlikumaks. Eelarve küsimustesse võib artikli järgi suhtuda arvude väliselt.  

UT Ajakirja ekraanipilt viimasena ilmunud sõnavõtust esile tõusnud draama teemal.
Allikas: https://www.ajakiri.ut.ee/artikkel/2468

Viimasest arvamuse ilmumisest pole ametlikku ega isiklike pöödumisi (ülikooli) meedias enam ilmunud. Taavi ega esindus pole ametlikku kokkuvõtlikku seisukohta võtnud. Minu siine kirjutus on mitte-ametlik personaalne ülevaade aastast, mille üheks osaks on tunnete ja arusaama jagamine. Kas minu nägemust saab uskuda ja võtta 100% tõena? Kindlasti mitte on minu vastus, sest ka mina tõlgendan juhtunut lähtuvalt oma mätta otsast. See, kas Taavi kohta on loodud müüt või faktiline tõsiasi on ka lähtuv inimeste erinevatest nägemustest asjadele. Minu väärtus hinnangutest lähtuvalt on aga loodud avalik stigma inimese kohta. Enam ei loe ka akadeemias ratsionaalsus, vaid ülevoolavad emotsioonid.  

Sügis: Esindaja mandaadiga

Mäletan, et valimised ja debatt lähenes kiirest ja mul oli nädal aega kõigi dokumentide korda ajamiseks. Sellel ajal oli minul kaks eri strateegiat, kuidas saada kokku 5 soovituskirja 20st volikogu liikmetelt. (Märkusena veel, et soovituskirjad ei tähenda 100% valimistel poolt hääli.) Minu A strateegiaks oli läheneda esmalt ainult humanitaar valdkonna esindajatele. Põhjus oli lihtne, sest ma ise õpin semiootikat ja lootsin, et võibolla müstiline valdkondlik side aitab minu mõtetega seostuda neil paremini. Muidugi aus inimlik kontakt on aga see, mis põhiliselt aitab. Minu õnneks ei pidanud ma väljamõeldud B strateegiat kasutama. Enamus soovituskirjadest sain pärast minu jaoks emotsioonide rikast helistamist väljavalitud volikogu liikmetele humanitaar valdkonnast. Ühega neist sain ka reaalselt kokku. Peab ütlema, et ma ei osanud midagi eeldada vestlusest. Ma teadsin, et pean esitama oma nägemuse asjadest. Minu üllatuseks oli vaja rääkida lihtsalt plaanitud reaalselt toimuvast ilma ilustamata.

Otsekohesus mu suurim voorus reotoorika valguses alati pole. Ma püüan jääda keskteele äärmuseid valimata, mis tähendab mõnikord teiste silmis nagu ma oleks otsustusvõimetu. Pigem soovin ma anda nii signaali, et mõistan teise arusaama ja maailmapilt, kuid ei pruugi ise sellega üldse nõustuda ning selle järgi tegutseda. Sellest tulenevalt ma ei näita oma personaalset tahet alati ja nõustun vastavalt kontekstile teistega ehk teen kompromissi. Oma personaalset tahet hakkan suruma tavaliselt siis kui teised piiravad loovalt tegutsemist. Näiteks töö tegemise kontekstis, kui keegi paneb bloki peale meeldimise põhimõttel. Parim mind veenav vahend on loogiline argument koos vastava praktikaga. Muidugi kaasnev miinus on siinjuures see, et ma nõuan diskussiooni enne tegevusi ja ma ei allu lihtsalt paarile liht-põhjendusele. Minu jaoks on oluline, et saan vastata väljatoodud seisukohtadele ja võtta kuldsele keskteele omase positsiooni. Niimodi saabki poliitiliseks nõrkuseks kui ka tugevuseks minu pehmolik isikupära. Pluss minu arusaamise piiratus mõtestada inimsuhtlus ja sotsiaaline elutunnetus.

Alati kui küsitakse kuidas ma näen sotsiaalsust, siis viimase aja vastuseks on matemaatilised funktsioonid. Ma tean, et matemaatiliselt nähes suhteid inimeste vahel toob kaasa teatava piiratuse. Samalajal lihtsustab matemaatiline nägemisviis minu jaoks elu nii palju, et ma saan hakkama ka keerulisemates olukordades kus inimesed mängivad tunnetel või teevad nalja.           

Tänan kõiki volikogu liikmeid, kes mind mandaadiga on usaldanud. Minu personaalseks eesmärgiks ja lõpuks sai ka valimis lubaduseks muuta esinduses prioriteediks tudengite igapäevaelu, mille tuumaks on kommunikatsioon (ja turundus).

Turundus ja kommunikatsioon reaalalade piiril on minu põhitegevuseks idufirmas, millele osutasin ka kanditeerimisel juhatusse motivatsiooni kirjas ja edaspidi ka kõnes. Samas pole turundus minu jaoks lihtsalt uus huvi pakkuv teema, vaid kindel praktiline valik. Juba kooliajal oli mul suundumus muuta kõik huvitav võimalikuks äriks. Minu koolil oli ja on endiselt ainulaadne majandus suund esimesest klassist alates. Gümnaasiumis teadsin praktikast lähtuvalt, et erialane suundumus edaspidi peab olema humanitaarne ja võimaldama ka reaalteaduslikke käsitlusi. Sellest tulenevalt on nii (analüütiline) filosoofia ja semiootika mulle sobivad valdkonnad.      

Tänseks on esinduse tegevuskavas, koostöös volikogu ja instituudi tasandi esindajatega, olulisel kohal eriilmeline sise- ja väliskommunikatsioon koos vastava turundusega. Siinkohal peab mainima, et minu tööd teeb märgatavalt lihtsamaks eelmiste büroo koosseisude töö viljakus. Paljud minu mõtted ja lubadused olid sisuliselt olemas büroos. Isiklikult näen, et puudus vöibolla minule omane grandioosne visioon hakata kõike ka kohe ellu viima.

Debatt ja valimised

Esimene katsumus oli läbida debatt, mille suutsin järele mõeldes vaevu läbida ja olen üllatunud, et mind usaldati valimistel mandaadiga. Selguse huvides, et mul tuli juba enne debatti algust haigushoog peale, mille tulemusena ma hakkasin pingutama heaolu tunnetust debati vältel. Värvid, helid ja millegi pärast maitse minu suus koos lõhnadega muutusid nii intensiivseks ja valusaks nagu nõeladega oleks keegi torkimas. Kokkuvõttes kogu meeleline tegevus läks sisuliselt enda rahus hoidmisele valu keskel.  

Debatt oli südikas kandidaatide vahel. Pärast debatti oli erinevatel isikutel oma nägemus debatist. Samas päris Ameerikalikku showd me ei teinud ja jäime külma Eurooplase tasandile.

Enne debatti polnud mul eelnevat arusaama, millesse ma ennast kogemuse mõõtes olen lubanud. Ma kujutasin ette, et debatt on oma seisukohtade ja teiste seisukohtade omavaheline mõõduvõtt nagu mõnes telesaates, nt Foorum ETVs. Praktikas oli meie valimis debatt aga väga lihtne teemade kaupa arutelu. Kõigil teemadel aga pidi oskuslikult osutama oma valimis platvormile. See läbi said kõik kandidaadid anda selge signaali, kuidas tulevane juhatus organisatsiooni juhtima hakkab.

Minult või siis kandidaatitelt küsiti mitmeid küsimusi, kuid parimad olid minule suunatult nt

  • miks sa ei kandideeri büroo töötajaks koomunikatsiooni ja turunduse osas?
  • mis on sinu põhisõnum?
  • kas sa usud, et sa saad hakkama arvestades oma tervist ja idufirma koormust?
  • mis on ülikooli peamiseks prioriteediks, vihje rahandusega seoses?

Järgmisel päeval pärast debatti oli valimised. Valimistel saime sõna võtta ja vastata veel küsimustele. Valimisvestlused kandidaatide vahel olid värvikad, kuid viisakad.

Valimispäeval oli minul ärevus napil piirimail ja suutsin enam-vähem juhtida oma emotsioone. Korra käis isegi mõtte läbi, et äkki siiski poleks ma pidanud kandideerima. Äkki olen mõtetu sellel positsioonil ja peaksin loobuma kõigest. Samas olin ma kindel, et kui mulle aseesimehe positsioon usaldatakse, siis tulen ma kõigega toime. Põhjus, teised ka tajuvad minu piisavat südikust panna asjad toimima nagu lubatud. Häälte lugemise ajal ja väljakuulutamine võttis mind täiesti tummaks. Esmalt ei uskunud ma tulemust. Alles pärast paari päeva hakkas mulle kohale jõudma valimis tulemuste reaalsus.    

Pärast kui mind, Taavit ja Elerit juhatusse ära valiti lisas üks volikogu liige meie kõigi kohta sisuliselt, et meil kõigil on omad noad ja tuvid taskus. Minu kohta ütles mainitud volikoguliige, et arvestades minu UT ajakirja artiklit esinduse suunas, ja samas mind mitte teades, on minu kandideerimine märk siirast soovist panustada esindusse ning selle pärast hääletas ta minu poolt.  

Talv: Kasvu raskused ja edu

Minu jaoks oli algus juhatusse saamine valimise õhtust alates ootusärev. Praegu on tagasi vaadates huvitav mõelda, kui närvis ma olin – kas ikka kõik läheb hästi. Üleandmine eelmiselt juhatuselt meile oli nagu lean starup-i käimalükkamine.

Aktsepteerida tuli koheselt, et hakkab töine periood ja loobuda tuleb isiklikest huvidest tööelus. Viimase ootuseks on kõigil esindamine ehk teiste inimeste mõtete kajastamine ja kokkukoondamine ning analüüs.

Emotsionaalses ja ratsionaalses mõttes pidin ma alguses uustulnukana jälgima teisi liikmeid. Muidugi kõik ei läinud kohe nii nagu soovin aga ülikooli rattad veerevad ikka edasi hoolimata mõnest pisemast alguses tehtud veast. Ise tunnetasin siis, et ma pole kõige teravam pliiats kaasa rääkima mõnel teemal või tegevusel. Nüüdseks olen esinduse siseelust paremini informeeritud ja suudan vastu võtta vajadusel otsuseid ja tegevusi.

Enne pöördelisi hetki esindajate seas oli esinduses jõulupidu, mitmed koosolekud ja koosviibimised. Mõnest viibisin eemal, mõnel suutsin vaevu rahu säilitada ja mõni neist möödus südame rahus.

Meie jõulud olid minu enda meelest osaliselt diplomaatilist laadi. See tähendab, et väga paljude esindajate tegude, arvamustega ja mõtetega tuli mul siiralt  arvestada. Esimene kord minu elus, kui ma pidin arvestama seisnast-seina võimalusega, et teine inimene tajub erinevalt ja tema maailmavaade on teine kui minul endal. Teisalt seda ma ootasingi antud tööd tehes ülikooli heaks.

Uus büroo koosseis

Juhatuse üheks tööks on hakkama saada tundmatusega ja äraarvamatute olukordadega. Üheks selliseks olukorraks on minule uute inimestega suhtlemine ja nende palkamine muuseas büroosse.   

Meie büroo tuleviku osas näen alles nüüd tagant järele olulisel kohal meeskonna tööd ja palju avatud suhteid erinevate osapoolte vahel. Meie plaanid teha muutused kommunikatsioonis ja turunduses, millest on vara detaillselt rääkida, on saamas jõulise alguse uuel aastal.  

Kaasvõitleja Eleri vastutab juhatuse seisukohast võttes kõrgemate sfääridega ülikoolis ja toob kõik allpoole esinduse struktuuris. Minu ülesanne on toetada Elerit tema töös läbi enda tegevuse ja hariduspoliitiliste seisukohtade. Eleriga koos töödates möödub umbes nüüd kaks kuud. Ma pean tunnistama, et alguses tundus Eleri diplomaatiat tegev badass, aus vastus aga on Eleri on meie juhatuse sotsiaalne element. Viimase all mõtlen, et ilma temata kukuks kokku meie tegevus selle inimlikus võtmes.

Töövestlused

Esimene töövestluste voor oli korraldatud õigus- ja poliitikanõuniku kohale. Meie sooviks oli leida inimene, kes suudab ja soovib nii ajaliselt kui vaimselt tegeleda tugevalt esinduse igapäeva eluga. Meil oli palju kanditaate ja valik oli keerukas, kuid tõde selgus + / – tabelina kõigi otsustajate ühisosana. Mina kui õigus kauge vaatsin tol momendil kõige olulisemana, kas inimene on siiras, avatud ja väärtuste osas meiega ühellainel. Minu ja loodetavalt ka Eleri õnneks ja rõõmuks valituks osutus Marleen. Esinduse jõulupeol heade soovide kasti kirjutasin, et alguses tundus mulle Marleen hirmuäratav. Ma mõtlen siinkohal, et ma ei osanud suhestuda temasse kuidagi. Ma avastasin enda jaoks, et õigus- ja poliitikanõunik võib olla lihtne aga badass ja samalajal väärtuste ja hoiakute puhul siiski jääda hoolivaks inimlikul tasandil. Nüüd sõnades väljendada mineviku mõtteid tundub lihtsalt kummaline.

Tänaseks olen mõtestanud enda jakos empaatia. Tööl või formaases suhtluses on vajalik olla badass – karm ja täpne, aga ka vajadusel soe. Õigus, mis tundus kauge inimeseks olemise probleemist on nüüd lähedane.

Enne Marleeni värbamist meie meeskonda tutvusime Hannaga, meie kommunikatsiooni ja turundusspetsialistiga. Enne kui Hannaga tutvusin ma arvasin, et kohtun sisuliselt kommunikatsiooni ja turunduse monstrumiga. Aga välja tuli vastupidine. Hanna oli ja on meeldiv ning andis ka kohe head tagasisidet minu enda grandioossetele mõtetele.

Vana aasta eel näen, et esinduse tulevik on karm aga helge. Meil on olemas plaanid ja võimalused kaasata üle saja esindaja erinevatesse projektidesse, töötubadesse ja aruteludesse. Meil on võimalus avada turunduses ülikooli uksed akadeemilisse maailma, kuhu pole muidu võimalus pääseda. Minu teekond on alles muudatuste alguses.  

Kõige hiljem nüüd oleme valinud välja liikmehaldusspetsialisti. Samuti tulevikus värbame meeskonda veel ühe turundus- ja kommunikatsioonispetsialisti, seega hoia silmad huvi korral lahti. Aga, et midagi pole veel ametlikult kinnitatud, siis ma ei hakka kõike personaalselt kommenteerima.

Eleri: “Me saame hakkama.”

Talvel toimus ka meie esimehe tagandamine. Loe selle kohta siit. Minu jaoks oli see sündmus väga emotsiooni rohke nagu ka arvan kõigile teistele liikmetele. Mul tuli õppida või õigemini luua endale uus aru saam inimestest ja inimhinge sügavustest. Nii avaneb antiikajale iseloomulik tõdemus, et inimeseks olemine on suurim seni lahendamata müstika.

Tagandamise päev oli minu jaoks rahulik, kuni selle hetkeni ainult kui kõik volikogu liikmed olid lahkunud. Ma murdusin pingest, et me ei jätka koosseisu. Lõpuks nutsin pingest. Volikogu ja esimehe nägemuste erinevus sai reaalse rakenduse, mida ma ei osanud reaalselt ette kujutada. Ma ei osanud ka ette kujutada teist varianti. Ma olin võtnud eelneval päeval seisukoha, et ma ei saa võtta volikogu üle võimust ega suunata arvamust osapoolte vahel. Arvan hetkel, et minu hoiak asjadest oli niigi juba teada ja sellel otsustaval päeval pidi kõik olema volikogu ja esimehe asi.   

Hääletamine kuni tulemuste lugemiseni oli minule kui limbo staadium. Sa tunned, et su keha on vajunud kui vati sisse ja kõik on muutumas liiga kiiresti ja sa ei saa sinna midagi teha. Viimaks kui hääled koos olid ja asuti protokolli kallale tuli tulemus, mis riivas kõki mingit moodi.

Me saame hakkama!

olid Eleri esimesed sõnad mulle pärast pingelist otsust. Ma olen päri, et saame hakkama ja jätkame juba paika pandud jõulist suunda. Kuid, sellegi poolest valus oli vaadata, kuidas otsused toimuvad. Meie ees on sageli reaalne elu, mida otsutsame mõnikord ignoreerida. Mõnikord aga samamoodi oleme sunnitud seda aktsepteerima. Tagandamise päev oli ja jääb mind saatma reealse elu näitena vist igavesti.

Minu enda seisukohast näen tulevikku nii, et me saame koostöös kõigi liikmetega alati edasi liigutud.Tumedana näivad sündmused on vaid ajutised ja üliõpilased saavad anda oma panuse parima ülikooli ja ühiskonna heaks. Mõtle vaid, kui palju on viimasel ajal kaasatud kohalike teadus- ja kultuuritegelasi avalike arutelude juurde.  

***

Tagasi mõeldes läinud aatales, siis kindalasti pole kõik läinud meelepäraselt. Teisalt olen saanud aru paremini endast ja teistest. Tuleviku osas näen, et suudan aidata koostöös teistega esindusel saavutada lubatud kui ka veel teadmata edu. Tulevik on kui avatud aken ja sellest läbi minek on vaid meie enda teha. Ma võin olla tuleviku osas ärev, segaduses aga ühes olen kindle – meie esindajad suundame tulla toime eluga nii nagu see on meie ees ja võibolla ka taga.

Selline siis oli minu aasta 2017 kokkuvõtlik refleksiooni Vol 1 iseenda mõtetele ja tunnetele. Loodan, et olid blogi lugejana samuti tegus ja oled vaadanud oma aastale ausalt tagasi.   

Head vana aasta lõppu!

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s