Armastusega, Sven

Kui oled varem minu blogi jälginud, siis plaanisin selle aasta alguses rohkem avaldada erinevaid huvitavaid mõtteid aktuaalsetel teemadel. Seni pole ma suutnud kirjutada ühtegi rida, mis võiks kõnetada semiootikast rääkima. Avastasin enda jaoks, et kirjutada pole võimalik maailmast enda silmade läbi ja pikemalt semiootikast, kui puudub igasugune emotsionaalne lähedus kirjutatuga. Samuti puudus mul igasugune väline motivatsioon kirjutamiseks, kui käimas oli MA lõpetamine ja PhDsse saamine – pikemalt loe minu jätkuva ülikooli kogemuse kohta järgmisest postitusest.

Viimastel aastatel olen ühtlasi avastanud enda jaoks noorsookirjanduse. Jah, ma olen sihtgrupist vanuse poolest väljas. Samas paljud teemad, sh suhted, on minu jaoks just praegusel ajahetkel kõige kõnetavamad. Võibolla olen ma, nagu lugemise uuringud näitavad, üks neist meessoo esindajatest, kes pole veel valmis täiskasvanute ilukirjanduse lugemiseks. Käesolev blogi postitus on kirjutatud ühe hiljuti loetud raamatu ja vaadatud filmi jälgedes. Kas tunned raamatu/filmi blogi postituse nime järgi ära?

Parimat, Sven

Mõnikord ei ole vaja midagi muud kui väga palju järele mõtlemise aega, et MINA jõuaks selgusele selles, mis paistab olevat selgemast selgem teistele minu ümber. MINA on sotsioloogiline kontseptsioon ja kui märk märgi süsteemis, mille tulemusena saab MINAsse suhtuda kui tulnukasse, mis on inimese kehas. Olemas on teadusteooriaid ja religioone, kus MINA on fiktsioon, illusioon, mis kestana ümbritseb meie sisemist tegelikust ja segadusse võib ajada. Isegi kui MINA on pinnavirvendus veepinnal, siis me kõik peame toime tulema õnne-valuga, millega puutume igapäevaselt kokku.

mina kui illusioon

Korduvalt olen püüdnud võtta ennast nö käsile ja lihtsalt mitte mõelda hirmudest endas. Põhjus on lihtne, sest minus olev MINA suudab genereerida rohkem negatiivsust kui positiivsust. Tegelikult on põnev mõelda ajas tagasi ja leida seeläbi julgust ja rõõmu vastu pidamiseks. Ajas tagasi mõeldes leian alati mõne mõttemustri, mida koos psühholoogiga olen sageli arutanud.

Mäletan lasteaia aegadest üht nö reaalsuse momenti, kuidas headus on subjektiivne ja kui palju lähtub headuse tähendus teiste inimeste arusaamadest. Mäletan, et viisin lasteaias ühel peol jõuluvanale pildi, mis ei olnud kui täiuslik joonistus. Minu suur soov oli teha valmis täiuslik pilt nagu maalid seinal, mida ma paraku toll ajal tehniliselt ei osanud saavutada. Oskasin vaid ruumiliselt kriipsudest kujundeid paigutada. Siinkohal laste psühholoogiast lähtuvalt on ruumilise realismi kujutamine enne kooliiga harva esinev nähtus. Seega, probleemi poleks tohtinud olla. Algklassides ja edasi kooli jõudes, suutsin mingil määral endale selgeks teha vana mälestuse ajendusel, kuidas on parem joonistada, lähtudes realismi žanrist.  Tänase päevani õpin ma tehnilist joonistamist iseseisvalt, selleks kasutades YouTube’i abi. See tunne,mis valdas mind tollel ajal lasteaias arvan on mõjutanud minu eneseusku paljus ka nüüd. Suhestumine teistega tollest päevast alates oli teatavas mõttes hirmutav. Sellest tulenevalt näen, et minu suurimaks hirmuks on inimsuhted ja nende erinevad astmed – tuttavad, sõbrad, armastatu.

simon raamat

Õige, kui arvasid raamatuks olevat Becky Albertalli „Simon vs. Homo sapiens’i vandenõu“ ja filmiks „Armastusega, Simon“. Ma ise lugesin raamatut inglise keeles, sest eestikeelse tõlke kohta on tehtud kriitikat. Raamat ja film on üks paljudest ingliskeelse maailma LGBT+ kirjandusest ja filmi nimestikust, kuid välja toodud raamat on jõudnud väga suurele kinolinale kui ka raamatute edetabelite esiotsa.  

Lugupidamisega, Sven

Esmalt on vaja välja teenida iseenda lugupidamine, alles siis saab maailm olla sinuga kooskõlas. Minu teekond enese lugupidamise osas on olnud käänuline ja üsna hilise iseloomuga.

Ma suhtusin hiljuti pikka aega endasse kui lapsesse, mitte kui täiskasvanusse. Kartsin, et muutun täiskasvanu staatuse- ja rolliga, nüüd küll kadunud, isa sarnaseks. Jah, ma hoolisin isast väga. Aga isa alkoholilembus ja käitumine tema elu vältel, pani mind ettevaatusele täiskasvanuks olemise ees. Alles siis, kui mõtestasin enda jaoks ümber, et minu suur väline – ja teatav iseloomu sarnasus isaga ei tee minust teda, lubas mul suhestuda endasse kui täiskasvanusse.

Ausalt öeldes ma pole veel täielikult kindel, kuidas olla enda MINAga ühel lainel. Olen vaid avastanud, et kõik saab kokku võtta mõttega inimene peab aru saama enda arusaamisest. BA-s eetika loengus tekkis idee, et inimene saab universaalselt olla moraalne ainult siis, kui ta saab aru enda arusaamisest mingi teo suhtes. Arusaamine arusaamadest endast lahendab enamus teiste eetika teooriate komistuskivid, sidudes kõik ühtseks tervikuks nagu füüsikas loodetakse selleks olevat M-teooria. Teiste sõnadega näiteks enda elu üle reflekteeriv inimene on moraalne. Seega, inimene on moraalitu kui ta prokrastineerub ehk lükkab edasi mõistmisele jõudmist mingi asja suhtes. Prokrastineeruda võib erimoodi. Mina sageli hakkan tegema võimalusel tööga seonduvat, loen raskemat filosoofilist kirjandust või vaatama erinevaid TV-sarju ja filme arvutist.

Semiootilist analüüsi eelnevalt maitud raamatule ja filmile võid lugeda siit blogist varsti. Aga enne kui selleni jõuab ilmub ülikooli kogemust iseloomustav tekst.

Tänuga, Sven

Nagu ikka on ka iga prokrastineerumine ajutine, sest ikka ja jälle leiad sa ennast peaaegu sunnitult oma mõtete käest kui magama lähed või lihtsalt üksi jääd ja enam midagi ei jõua teha.

Viimased kuus aastat on olnud minule üks suur õppetund tavapäraselt. Minu viimane ja ühtlasi käesolev 2018. aasta paistab olevat neist kõige dramaatilisema iseloomuga olevat, mille juured ulatuvad omamoodi nagu mainitud lasteaia aegadesse tagasi.

Ema, vend ja lähimad sõbrad teavad ning nüüd ka paistab ülejäänud ülikool teab, et mulle meeldivad mõlemast soost inimesed. Siinkohal mulle meeldivad samast soost inimesed protsendi võrra rohkem. Teaduslikus võtmes vaadates pole see probleem, vaid tavapärane biseksuaalsuse määratlus. Samas siia punkti jõudmine on olnud minu jaoks valulik, ühtlasi ka rõõmustav. Viimane just sellepärast, et viimased kuus aastat pole ma pidanud väga midagi varjama.

Valulik on kõik see siiski, sest enamus minu lähedastest minu lapsepõlve kodus, väljaspool Tartut, ei tea midagi eelneva kohta. Ma ei ole seda teemaks võtnud kui läheb pärimiseks minu isikliku elu osas. Psühholoog on maininud, et ma võin kõigest rääkida kui soovin pilgete lõpetamiseks nö korra majja lüüa. Seni olen ma arvanud, et lihtne vaikus lahendab igasugused küsimused selle osas. Lihtsalt nooguta kaasa ja asi lõpeb kiiresti ära. Aga ma tunnetan, et see vaikuse aeg saab varsti läbi, sest ma ei suuda arupärimisi igakord taluda. Iga korraga läheb raskemaks lihtsalt noogutada ja öelda, et pole leidnud. Viimane on tõde, sest ma pole kohanud inimest kellega rääkida ja jagada elu. Enamus suguvõsas lihtsakoeliselt eeldab midagi ja teeb minu puuduva elukaaslase üle korralikult nalja. Argument sellest, kuidas mõni isegi ei soovi elukaaslast ega lapsi, lõpeb tavaliselt sellega, et see on mööduv nähtus sellise valiku teinud inimeste seas. Sageli tekib mul tunne nagu enamik inimesi näeb maailma mingis õiges ja pühas valguses, mille rikkumiseks ei pea vaeva nägema, vaid lihtsalt väljendama midagi tavatut.

Viimase kuue aasta jooksul on minult suudetud küsida küsimusi nagu elu oleks YouTube’i sari.

Näiteks, kas ma muutun naisega abielludes heteroks ja mehega homoks. See on ilmselge märk hariduse ja teaduse vahekorrast üldsuse jaoks.

Samuti on mind üllatanud Tartus erinevad inimesed… .

Näiteks selle aasta kevadel oli meil üliõpilasesinduse väljasõit, kus üks esindajatest küsis otse – Sven, eks sulle meeldivad mehed rohkem kui naised?. Minu vastus oli ärevusest ja hämmeldusest kohene jah. Pärast natuke kartsin, et ma hakkan seda kõike kahetsema. Samas pärast psühholoogiga rääkimist ma mõtlesin, et maailm pole päris tume koht, kus peaks ainult kartma. Muidugi ema aga nägi selles, minu tõlgenduse järgi, võimaliku ohtu.

Emaga on üldse selline huvitav lugu, et alguses ta põlgas minu 17. aastaselt välja öeldud tunnetust, mille tulemusena ma lihtsalt hakkasin kahtlema ja salgama oma enda mõtteid kõiges kuni ülikooli astumiseni. Alates 2012. aastast Pärnu haiglasse sattumist ja alaliselt psühholoogi vastuvõtul käimist olen mõtestamas elu helgemas noodis kui varem. Peab ütlema, et elu läheb vaimselt paremaks, vähemalt mulle nii tundub.  

Kui väga aus olla, siis pole tunnetusest rääkimine mulle esimene kord ja kui keegi selle käigus mu tummaks võtab. Minu üks väga hea sõber, kes läks mõne aasta eest oma tõekspidamiste järgi kloostrisse, ütles minu nö ülestunnistuse peale „Ma teadsin seda, see pole uudis.“ Ma olin enne rääkimist aga ärevusest lõhki läinud, sest ei osanud arvata, kuidas väga tõsise usu kutsumusega neiu reageerib. Praegu tagasi mõeldes oli kõik ikka väga üllatav nagu tõesti Jumal oleks talle ilmutanud minu suuri hirme.

Armastusega, Sven

Eelnevast lähtudes pole minu suurimaks hirmuks midagi muud kui armastus ise. Kardan suhteid kui ennast. Kardan olla selline nagu olen kõigi oma hädade ja vigadega. Muidugi toon välja on ka palju positiivseid omadusi ja oskuseid.

Teisalt, on mul suur lootus.
Lootus, et ma leian kunagi inimese kellega koos jagada oma väikest (või siis suurt) elu.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.