Süües oma tundeid… . Kuidas on sinuga?

Läinud ülikooli aasta on ammu lõppenud ja varsti on käes järgmine. Seekord siis algab kool juba PhD rollis. Sellele vaatamata on läinud õppeaasta olnud eelneva kahe aastaga üha rohkem enese tunnete söömiseks (ja vältimiseks).

Läinud õppeaastaga võtsin juurde 10 kilo, mis poleks suurem probleem kui ma ei oleks enne kaalunud üle oma soovitusliku kehakaalu. Kehakaalu tõusust tulenevalt arvan olen rohkem väsinum ja vähem aktiivsem, rääkimata julgusest.

Teisalt on kehakaalu tõus vaid märgiline sümptom, millegi suhtes, mida olen püüdnud vältida, unustada ja matta muude tegevuste alla ära. Ega kaalulangetamine ja endaga tegelemine pole kergete killast. Iga väiksemgi püüe muuta senist harjumusliku mõtet ja tegevust toob kaasa valu aistingu. Praeguseks olen suutnud vastu panna erinevat tüüpi valule kolm nädalat. Teadlikkuse mõttes võtsin enda söömise kontrolli alla Erik Orgu veebirakenduse abil. Teiseks, püüan nüüd iga päev natukene rohkem liigutada kui lihtsalt kõndida ühelt toolilt teisele.  

Miks süüa valu?

Viimase kolme aastaga olen õpetanud endale korralikult selgeks, et parim viis emotsioonidega toime tulla on süüa. Varasemalt olen emotsioonidega tulnud toime väga erineval viisil, kõik kohanemise viisid aga pole aktsepteeritavad olnud millegipärast teistele. Lapsepõlves kui emotsionaalseks läksin nutsin ma nii kurbusest kui ka rõõmust. Kooliajal õpetas ema mind ringi, mis tõi kaasa uue nähtuse, emotsioonide alla neelamise. Viimane lahendas küll ära koolis teiste pilgete alla sattumise, aga tõi kaasa mõistmise, et emotsioone pole vaja. Ma hakkasin kaugenema endast tunnete tasandil ja pidasin rohkem üha lugu enda mõistuslikest saavutustest. Ülikooli tulles aga kippus kõik varem õpitu lagunema ja hakkasin tunnetega hakkama saamiseks otsima uut mehhanismi. Viimase osas kõik positiivsed katsed emotsioonidega toime tulla luhtusid sisuliselt. Nüüd näen, et ma polnud valmis võtma vastu riski ja elust tulenevalt valu tunnetust. Selle kõige tulemusel hakkasin vaikselt sööma enda tundeid, mis kulmineerus läinud õppeaastaga, kui peaaegu enamus tundeid endas vaigistasin ja surusin alla. Rääkimine valusast vaid muutis asja reaalseks, et oma tunnete söömine on õige.

Söömine aitas unustada valu ja mõtted, mis on valu aluseks. Söömine oli saanud minule abivahendiks, mis lubas peaaegu igapäevaselt taluda igapäevast elu. Samuti aitas söömine koos igasuguste muude tegevustega koos mitte keskenduda endas pulbitsevale tormile. Isegi magistritöö sain lõpuks muuta asendus tegevuseks vaimse valu suhtes. Magistritöö asendustegevusena töötas vaid sellepärast, et seda oli mulle teema ja ideede osas tore kirjutada.

Lõpp kaalutõusule ja algus suurele valule

Tuleb välja, et igal tegevusel on algus ja lõpp nagu The Matrix-is oli oraakel Neole öelnud. Sarnaselt Neole hakkasin ma aktsepteerima oma enda elutegevust nii nagu see parasjagu on, mitte nii nagu ma seda soovin olevat. Minu aktsepteerimise eelduseks on paari nädala eest ostetud noorsooraamat ja netist nähtud filmi „Armastusega, Simon“, mis oli äärmiselt huvitav. Loe minu refleksiooni siit. Samas see kakkus lahti kõik segased mõtted ja seejärel ka tunded. Minu esmareaktsioon oli süüa ja olla mugavalt arvuti ees. Teisalt, tuli mulle meelde sõbra ja firma meeskonnakaaslase sõnad söömise suhtes. Ma ei suutnud unustada tema mõtet, et ma söön nagu midagi endast ära. Sisuliselt ma sõin ära ennast, ma sõin oma emotsioone.

Selleks, et paremini edasi minna ma võtsin vastu otsuse liituda kaalujälgimise mõttes Erik Orgu süsteemiga. Seejärel ma võtsin otsuse vastu, et ma nutan omaette nii palju kui soovin ja ei püüa varjata seda kuidagi enda eest. Varem ma lihtsalt püüdsin kuidagi unustada pisaraid ja veelkord mitte aktsepteerida enda kurbust ja rõõmu. Ma lihtsalt kaugenesin kõigist emotsioonidest korraga. Selline lahendus aga vastupidiselt kõigele, mida ma lootsin, suurendas sisemist lahkheli tegude, mõtete ja muidu tõekspidamiste suhtes.

Valu on sümptom

Möödas on kolm nädalat kui ma otsustasin, et endist viisi ma jätkata ei saa ega suuda. Valu, mida ma niivõrd kardan ja pelgan on tulnud mitme kordselt minus esile.

Minu suurimaks valuks on küsimus:
– kas ma olen armastust väärt?
– kas ma ise olen ka suuteline armastama kedagi?

Peamine, mis murelikuks teeb on, kuidas ma ikka hakkan vastanduma kõigile lähedastele, kes veel kõike minust ei tea. Jah, nad teavad minu puudest, minu suurematest tegemistest, rõõmudest, kuid ma pean ikkagi hoidma peaaegu kahe seina vahel endast midagi, millega lõõbitakse ikka ja jälle kokku saamistel. Ma tean, et minu vend ja ema hoolivad minust. Ema on nüüdseks väga palju lugenud ja elu ümber mõtestanud. Sellegipoolest on ema häälest ja varasematest mõttevahetustest teada asjaolu, et teatud asju ta minust ei oota. See teadmine, et emale ei meeldi minu mõtted ja tunded inimsuhetest tapab. Ma küll ei peaks olema temast vaimselt sõltuv ega hoolima nii väga sellest mida ta arvab, ma ikka leian ennast olukorras, kus ma mõtlen ema tõdemustele. Samal ajal soovides, et kõik oleks teisiti ja ma ei oleks nii kinni oma enda arusaamades, mis on seotud väga paljude erinevate osapooltega. Venna praegust arusaama ma ei oska ette ennustada. Ma pole julgenud sellel teemal nii palju temaga rääkida. Ma küll sooviks mõnikord ema asemel rääkida vennaga. Samas ta pole kõige avatum tüüp maailmas, et rääkida tundeelust. Teiseks, igasugune emotsioon on eesti mehele võõras sisemine tulnukas, millest on alati raske rääkida. Seega, venna arusaamine on praegu müstika. Ma ei tea tema seisukohta, kuigi kui rääkisin sellest bakalaureuse õpingute ajal, siis oli ta toetavalt kaalutlev ja ei suutnud samal ajal seda uskuda, vähemalt see on olnud minu tõlgendus tema jutule.

Nüüd on jäänud vaid lootus:

  1. Loodan, et saan aru endast tulevikus paremini.
  2. Loodan, et minu ettevõtlik plaan kaalu langetada on edukas.
  3. Loodan, et suudan tulla toime endas toimuvate emotsioonidega ja mõtetega isegi kui kõik koost laguneb ning kõik hulluks hakkab minema.
  4. Loodan, et õpin midagi huvitavat enda kohta sellel aktsepteerimise teekonnal.

Posted in

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.