Tark võib olla ka tundeline… (vol 1.)

Miks?
Aegajalt on mul tunne nagu süda lõhkeb.
Kui hoolida, siis ainult tingimusteta.
Miks?
Aegajalt on mul hirm nagu kõik on läbi.
Kui arutleda, siis ainult ratsionaalselt.
Miks?
Aegajalt on mul nägemus emast kui ahelast.
Kui tunda, siis ainult südamega.
Miks?
Aegajalt on mul aga soov ennast avada.  
Kui mõelda, siis ainult loogiliselt.

Elu on olnud üldjoontes seni põnev. Olen saanud tegeleda sisuliselt kõigega, mis mulle just parasjagu meeldib või tundub vajalik. Sealhulgas mulle meeldib õppida, teadustegevus ja muidugi kõik muud tegevused Tartus vabal ajal. Mulle paistab, et kõik liigub optimistlikult edasi isegi kui mõned päevad on masendavad.

Kirjuta ennast välja, soovitatimulle viimati. Samuti soovitati, et kirjutatu võiks sümboolsel eesmärgil põlema panna. Pikema järele mõtlemise tulemusena leidsin, et olen varem oma elustoimunut väljaelanud blogis. Viimase algne eesmärk on olnud teine kui enda väljaelamine,kuid metafoorselt on see sarnane põletamisele. Sa lihtsalt soovid lahti saadakoormast, mis on kanda kinnitanud sinu sees.

Mis on meelel see keelel…     

Kuuaega tagasi oli taas regulaarne külaskäik psühholoogi juurde. Tollel korral puudus mul igasugune soov rääkida, sest minu jaoks oli möödunud septembri kuu tegus ja selles tulenevalt tore ning vähe pidi tegelema enda varjukülgedega. Igapäevane elu lausa karjus, et kõik on korras ja vahelduvaeduga emotsionaalne ja tundeline pool võibki tahaplaanile jääda. Eelnevatest kordadest psühholoogi ja arsti mõtetest olin ma arusaanud, et tunded on mööduvad, vähem tähtsad pikemas perspektiivis. Mulle tundus, et ma olen saavutanud rahuliku seisundi.

Sukeldumine mere põhja

Paraku oli eeldus oma rahu osas pealiskaudne kuni psühholoog küsis avatud vormis, kuidas ma suhestun üleüldse inimestesse. Minu poolesed kõrvalised vastused aga ei avanud teemat. Psühholoog pidi minu meelest kasutama taktikaliselt lähenemist, et saada asjalikke vastuseid. Vestluse tulemusena rääkisin seejärel selleks ajaks pool nuttes, kuidas ma pole väärt midagi, sh armastust ega ka inimsuhteid. Viimasel teemal rääkisime pikemalt ja ma pidin lõpuks täpsustama, et ma usun, et ma olen väärtuslik mingisuguse maani, kuid sellest uskumusest tugevamalt usun, et ma pole ma väärt teiste vaatenurgast. Praegu ma näen, kuidas ma olen sisendanud endale vähest eneseväärtust. Ma olen korralikult jutustanud endale loo, kuidas ma pole väärt teiste meelest ning eneseväärtus on vaid mul teatud maani. Psühholoogi huvitas väga, kuidas ja miks ma väärtus küsimusena näen suhteid.

Varem blogis kirjutatule on mulle ka personaalselt tagasiside kirjutatud, et suhteid ei pea teenima ega olema kuidagi spetsiifiliselt mingit moodi. Ma ratsionaalselt saan sellest aru, aga etteruttavalt öeldes tunnete ja emotsioonide tasandile pole teadmine praeguse seisuga, kuidagi kohale jõudnud. Selline oli ka seis kuuaega tagasi, et tunded ja ratsionaalsus on eraldiseisvad. Tunded on minus kaks sammu ees ja minu ratsionaalne meel on kolm sammu maas. See tähendab, et kui tunded teevad sammu, siis ratsionaalne meel hakkab järele jõudmiseks tormama. Pikas perspektiivis tähendab ratsionaalne meel domineerib ning tunnetus jääb tahaplaanile.

Psühholoog minu vastusest tulenevalt avas minus nüüdseks veega täidetud tünni tundeid, mis veel ei keenud, kuid lõkkeks oli piisvalt hästi ettevalmistuse saanud puuriit. Kuuaega tagasi sain nö kodutöö küsimuse – millal ja kuidas ma ratsionaliseerin ennast?. Kodutöö ülesanne paistis esialgu väga lihtne ja mitte midagi esile kutsuvat. Ma arvasin, et kodus saab olema lihtne märgata ratsionaliseerimist. Nüüd, tagantjärele mõeldes olin ma väga valesti suhestunud ülesandega ja sellega kuidas see minu kuu peapeale vaikselt tõstis.

Ajame vee sogaseks

Enne kui lahkusin psühholoogi juurest oli meil teemaks, et ma pole ainult tark, mida inimesed peamiselt täheldavad minuga kohtudes. Ma olen peale selle ka tunnetest ja emotsioonidest täis, võibolla ka liiga täis. Lihtsalt ma ei väljenda neid ega tegutse nende ajel peaaegu mitte kunagi. Ma alati nagu nõuan endalt ratsionaalset tagapõhja või kui hästi läheb, siis seletust teaduslikumal tasandil kui lihtsalt arvamust, tunnet või aimutust. Muidu on kõik nagu üks suur nali, võlts ja pettus. Selles osas, kui tugevalt mind nö kodutöö tunnetele ja emotsioonidele lähemale tõi ja toob on ettearvamatult keerukas ja valus. Oskus näha aga rõõmu väikeses ja tavalises on lohutuseks selles valus.

Tähelepanek, mille olen  praeguseks teinud on ausalt suurepärane avastus enda kohta. Vestluse ja tegevuste käigus annan hinnanguid enda mõtetele, mis paralleelselt emotsioonidega ja tunnetega kaalutakse hea-väära kontekstis vajalikuks või mõtetuks. Üha enam mööduvast psühholoogi külaskäigust olen saanud aru, et ratsionaliseerimise tulemusena tsenseerin ennast igal võimalikul moel, mis tähendab ka emotsioonide ja tunnete eiramist sellisena nagu nad esinevad. See omakorda on viinud mind hinnanguvabama elu suunas.

Mina ei tea tunnetest midagi…

Sellel kuul toimus ühtlasi Vikerpidu, mis tuli minu päevagraafikusse väga ettearvamatul moel. Sellele peole ma olin juba väga ammu tegelikult soovinud ka minna, kuid mitte üksi. Kokkuvõttes, üks sõbranna võttis minuga ühendust ja soovis teada, kas saab öömaja kui läheb peole. Sealhulgas ta teadis, et ma pole väga liiksete detsibellide fänn ja see nõuab omamoodi ruumis keskendumist. Seega, ma eraldi küsisin, kas ma võin ühineda, sest tollel päeval tundus, et ma pean vastu.

Antud peol olek sõpradega oli omamoodi märgiline tähendus. See andis mulle võimaluse aktsepteerida enda ratsionaalsust ja tundeid nii nagu need parasjagu olid. Peole me pikaks ei jäänud, sest meile tundus, et helimehel puudus arusaamine detsibellidest, mis võimaldaks ka rääkimist, mitte röökimist. Pärast Vikerpeol olemist läksime sööma ja suundusime Tartu kesklinna rääkimis sõbralikkumasse keskkonda.

Läinud linnas käigul sai tehtud nalja mitmel teemal, mis ausalt polnud minu jaoks niivõrd naljakad. Pigem ma tundsin, kuidas naljaks pööramine mingimaani ratsionaliseerib mõtteid ja tundeid.

Näiteks…

Üheks teemaks oli meil TV sarjadning minu viimane Youtube’i avastust, mille lähteallikaks tuleb välja on TV3s näidatav „Kirgede torm“. Minu üllatuseks üks sõbrannadest oli „Kirgede tormi“fänn ning see võimaldas mul avada põhjuse, miks ma tänaseks viimase hooaja läbivaatasin. Nimelt, „Kirgede tormi“ viimane hooaeg keskendub kõrval süžeenaYoutube’i sõnastuses „Boris und Tobias“ suhtele. (Kahjuks ei leidnud paari hüüdnimenagu sageli fännid lemmikuid kutsuvad.) Samuti Youtube’i pandud fänni klipid eivõimalda ka kõigest konteksti arvestades arusaada. Seega, tuli pöörduda TVPlay poole ja vähemalt 30-ks päevaks teha konto. Alguses ma olin kindel, et Eestispole sari nii kaugele jõudnud. Google tulemusena jõudsin aga kiirestitulemuseni, et Eestis juba asjad käivad. See viis mind aga mõttele, kui paljudvanemaealised fännid sarja nüüd ignoreerima hakkavad või vihastavad ningvaatavad edasi. Sealhulgas panin tähele, et minu enda ema telefonitsi rääkidespolnud kõige pinge vabam kuulma, et ta poeg vaatab „Kirgede tormi“ nimetatudpõhjusel. Teisalt polnud ma ka väga aldis rääkima telefonis kõigest, milletulemusena muidugi arvas ema, et mul on mure. Viimane puudus mull täielikult sarjakontekstis, pigem ma tundsin vähesel määral süümepiinu ja samal ajal soovisinaga emale avada teemat nii nagu see oli parasjagu.

Kirgede tormi tunnuslaul. 

See kõik on vaid faas…

Eelnevalt minitud peole minnes ma rääkisin sõbrannale, kes minu juures ööbis oma ema väga elavast kujutlusvõimest ning varjatud soovidest. Nalja sai palju! Muidugi, ma praegu järeldan ema mõttetegevust ja tähendusi tema öeldu põhjal. Ema küsis väga ettevaatliku ja hoolikas sõnastuses minult, kas mulle meeldib või on mul tähelepanu ka sõbrannale millegi enama suhtes. Vestlus minu õnneks suubus nö lihtsa eituse ja paari lausega mujale. Minu lihtne soov oleks olnud aga karjuda ning öelda, et ma tean enda tundeid ise ning mitte keegi ei saa mulle neid ette kirjutada või ette soovida neid. Aga me olime piisavalt rahvarohkel tänaval, liikudes bussipeatuse suunas ning see tähendas ratsionaalselt kohe, et minu karjumine jääb vaid sisemiseks karjeks. Bussipeatusesse lõpuks seisma jäädes jõudsin ma arusaamale, et ema jaoks on minu tunded ja mõtted üks suur faas ehk mööduv nähtus.

Üks nädalalõpp ja emotsionaalne murdumine

Peale ema külaskäiku Tartusse ja lahkumist jätkasin oma tegemiste ja toimetustega ülikoolis ning püüdsin edutult lõpetada kõiki poolel olevaid tegevusi. Ma olin varasemalt vaikselt kõiki tegevusi alates psühholoogi juurest tulles hakanud vältima ja prograstineerumine vaid süvenes. Mulle lihtsalt tundus, et nö kodutöö on olulisem ja väärtuslikum kui kõik muu minu elus praegu.

Juba möödunud nädalavahetusel, pühapäeva õhtul, aga ma ei suutnud enam enda mõtteid ja tundeid hoida keerlemast. Parim, mida ma oskasin teha oli minna pikali, magada ja nutta patja. Ema küll küsis telefonis, mis toimub, aga seekord keeldusin abist. Kõige nõmedam oli arusaam kõige selle juures, et ema jaoks on minu tunded faas, millele osutab eriliselt sõna probleem kasutamine. Varasemast kodus käigust olin teadasaanud, et ema oli ise mingiaeg olnud omadega arvatavalt puntras ning pihtinud oma sõbrannale kõigest kõike. Ma korra lootsin meie avatud vestluse käigus, et ta sai hingerahu. Mingil tasandil olen nõus, et ema hingerahu ka leidis. Teisalt, olen ma ka arvamusel, et ema sai sealhulgas kinnituse sõbrannalt, et tema poeg on mingisuguses faasis ning elu korrigeerib suhted õige suunas, milleks on naine. Siinkohal pole ema kordagi kasutanud sõna faas või mööduv nähtus, st väike lootus on ma olen kõigest valesti arusaanud.    

Mulle tundub, et ma ei oma tundeid ega tea enda mõtetest ega tunnetest midagi, vaid teised inimesed saavad seda mulle öelda. Jah, ma olen segaduses sageli ja soovin selgust tunnete teemal, aga see ei anna õigust öelda mulle öelda X moodi on õige tunda. Pigem palun aidake leida selgus kui õige ja väär, millega ma saan ise hakkama ning kui ei saa siis küsin.

Eelnevalt kirjeldatule vastavalt on varem ka osutatud, et mul peaks olema üks suhe ja teine suhe mõne sõbrannaga. Paraku millegi pärast pole mul olnud ausalt soovi ega ka tundeid sõbrannade suhtes, kellega ma lähemalt hetkel suhtlen. Kõige enam ma tunnen, et olen nende vanem vend ja isegi kõige parema tahte juures ma ei näe neis sageli ma midagi enamat. Muidugi, paarkorda on juhtunud, et ma olen ka forsseerinud ennast enama suhtes ka mõtlema ning peaaegu kõik suhted on lõppenud tulemusega null, ning ka katastroofiga tunnetes. Mainin kohe ära, et viimase 10 aasta jooksul on mulle tõesti korda läinud kolm neiut, neist kahega suhtlen ka praegu kirja teel, mõlemad elavad välismaal. Seega, ma veelkord täpsustan mulle meeldivad mõlemad sood ühtemoodi, lihtsalt üks neist on domineerivam.

Oma tähelepanekust prograstineerumise osas viis mind lõpuks nii kaugele, et pidin kirjutama vaimse tervise vabatahtlike (ehk ENVTL-i ) Facebooki gruppi, et soovin rääkida võimalusel kellegiga, kes on nõus lihtsalt kuulama mind ära.  Selle väikese soovi sain ka täidetud, lihtsalt vahutada kõik oma mõtted ja tunded ära. See oli vabastav. Tänan Sind kuulaja (ja nõuandja)! Ma küll olen praegu taas üles ehitamas enda tunde ja mõtte maailma, aga kõik tundub praegu olevat positiivses valguses kulgevat ja prograstineerumine on ka jõuliselt aeglustumas. Ma olen suutnud panna paika kõik tegemised taas ning lootus on lõpetada kuu alguses paika pandud asjad ära selle kuu lõpuks.

Ole juge ja lahke

Tuhkatriinu (2015) filmis oli põhisõnumiks olla julge ja lahke, mis viib mõttele, kuidas igapäevaelu on nagu filmina vaadeldav. Kui vaadata elu kui filmi ja suhtuda sellesse filmina, siis küsimus on milline film (ehk narratiiv) on elu minu jaoks. Praegu tundub olevat minu elu olevat kui TV-seep. Võibolla on minu vaade tulnud sellest, et ma elasin ja jätkan kaasa elamist „Boris und Tobias“ teemale TVPlays. Kahju, et minu saksa keel pole nii hea, et aru saaks kõigest, siis saaks ilma tõlketa vaadata sarja osi otse Saksamaalt. Minu julgus ja lahkus leidis ka sümboolse proovikivi Tartu Kaubamajas kui tehti heategevuslikku HIV kiirtesti aktsiooni „Ole eeskuju“. Esmalt natuke šokeeris ja siis oli mul juba põnev läbida kiirtestimine anonüümiseeritult. Kõik isikut puudutavad küsimused vastasin tundepõhiselt nii nagu arvasin olevat aus. Pärast kiiret vastamist nõutud küsimustele oli küll peas ratsionaliseerimise kulg kõige ümbritseva suhtes, et äkki on kõik ikka jama ning ma ei tea kuidas mõelda ega tunda. Pärast lahkumist kiirtesti putkast olin veendunud, et kõik on OK.

Blogi postitus tarkusest ja tunnetest jätkub ja arvatavalt ilmub 10.12.
(Selleks ajaks on toimunud ka külaskäik psühholoogi juurde.) 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.