Õpi ootama, sul on reieluu murd.

Kõndimine on loomulik, kui sa kord juba kõnnid. Kohe kui oskus või teadmine kõndimisest vajub soiku, sest sa lihtsalt ei viitsi füüsiliselt olla aktiivne, võib selle sootuks kaotada. Mina kaotasin võimaluse kõndida eelmisel aastal 28. detsember kell 8:30.

Meenutus:
Svenni kolm küsimust: „Millal on minu kord?“
Ema 12 aastasele Svennile: „Oota, meil on olnud väga palju lähedaste surmasid, aga mina ega sina ole suremas.“ 
Ema 24 aastasele Svennile: „,Sa saad hakkama. Tervis on kõige tähtsam. Oota.”
Ema 27 aastasele Svennile: „Kõik tuleb omal ajal. Oota. Sa tunned ja tead kui on õige inimene.”


Jää, mis minu jalad viis ja kahest kohast reieluu murdis oli minu lapsepõlve kodu tänaval. Hommikul oli plaanis liikuda bussiga Tartusse. Kodust lahkusin samal ajal kui ema tööle läks. Kotid kahes käes ja üks seljas, liikusin usinalt bussipeatuse suunal. Majast paar meetrit kaugemale liikudes kadus tasakaal ja parem jalg kaugenes vasakust ning olingi selili maas. Esmalt oli naer, siis oli valus ja lõpuks ei tundnud peale külma jää midagi. Pooltundi hiljem tõstetakse mind kanderaamiga kiirabiautosse ning sõit haiglasse möödub silme eest kui elatud elu.   

Päev enne olin öelnud emale muuseas, et suur soov oleks jätta uusaasta Tartus vahele ning liituda aastavahetusel vennaga. Kohusetunne aga viis siiski mind kõnniteele, kus õnnetult kukkusin. Kas elu saab tulla tõesti vahele… ?

Meenutus: On aasta 1998, Sven on üheksa aastane ja on klassi ekskursioonil. Ühest teepeale jäänud kohvikust palub väikene Sven, kas neil on anda talle väike kilekott. Sven küsib seejärel: „Mis ma võlgnen?“ Vastus aga sööbib väikemehe mällu: „Mitte midagi, sul on ilusad silmad.“  

Sul on üks elu, mitte nutta. Seega, minu jätkuv optimistlik püüe on õppida. See on postitus minu piiratusest – mõista ootamist.

Veel on 2018, varsti juba uus.

Kuidagi ikka ja jälle olen teemast ratsionaalselt teadlik, näiteks olen lugenud „Kohad ja mittekohad“ (2012) ja mõtisklenud sisu poolest igavuse filosoofiast nagu on samanimeline raamat „Igavuse filosoofia“ (2012). Samalajal olen piiaratud nägema enda igapäeva elus ootamist vähe kergemalt kui raske südamega vastu astudes.

Iseendaga silmitsi, enam kui üks kuu pärast operatsiooni.

Mäletan aegu kui olin pidevalt kurb ja vihane. Üks kuu pärast reieluu murru operatsiooni olen tagasi silmitsi endas pulbitseva hirmuga. Ma nagu ei mäletaks aegu häid, mis meie elu niivõrd eriliseks teevad. Ma vist ei soovinud varem väga uskuda, et minus võiks olla midagi enamat, sealhulgas julgust olla rahulik. Olgu, me õpime valuga elama ja nägema ka tavapärases igapäevaelus rõõmu. Mis aga saab kui valu on nagu sinus igavikuline?

Olen selle postituse kirjutamise ajal teist korda haiglas. Lähen taas noa alla. Operatsiooni üks haavadest ei paranenud õigeaegselt ära. Igavik paistab haiglas testmoodi kui kodus. Eelmisel korral olin haiglas lühikest aega valuvaigistite ja kukkumisest tuleneva šokki mullis –  õnnelik, rõõmus ja elav. Minus oli rahu. Ma tundsin optimismi. Valu oli olemas füüsiliselt ja vaimselt, aga sellesse suhtumine oli teine. Kõik paistis võimalik. Minus on igavikuline valu ületatav. Minus on olemas rõõm. Kui minus poleks rõõmu alget, siis poleks valuvaigistid ja kukkumisest tekkinud šokki reaktsioon olnud rõõmu tajumine. Mitte midagi poleks muutunud.

Meenutus: On aasta 1995, Sven on kuue aastane ja räägib mitmendat päeva järjest lasteaiast telefonis emaga: „Emme on sinuga kõik korras?“ Ema lohutab telefonis, et temaga on kõik korras ning pole viga saanud. Väikesel Svenil on selleks ajaks mitmendat päeva paaniline hirm, et ema sureb erinevatel viisidel… .      

Olen kui järkjärgulisest unest taas ärganud ja avastamas, et elamine on endiselt teekond. Viimane on surmani kulgev, koos oma rõõmude ja valuga. Samas on mul suur soov ikka ja jälle muuta elamine staatiliseks liikumiseks punktist A punkti B. Kõik, mis jääb väljaspool sündmust A-d ja B-d on mõttetu.

Tunne, et minus olev valu on igavikuline, mitte mööduv nähtus, paistab olevat jäämäe tipp. Olles seljatanud praktikas nt suitsidaalsuse, siis võin öelda, et sisemiselt olen siiski elav. Nüüd jääb alles mõista ennast ilma filtrita.

On 2019 ja esimene kord koju… .

Kaks päeva enne jääd: hulljulgus või enda aktsepteerimine

Kaks päeva enne jääl kukkumist kogusin ennast ja otsustasin, et maailm näeb mind teadlikult nii nagu mina seda soovin välja tuua. Seejuures kaalutlusel oli visuaalsemiootika rakendamine ja statistiliste näitajate vältimine kui tegemist ei olnud omadusega. Minu hulljulguseks või aktsepteerimiseks oli/on Tinder’is konto avamine ja suhtlemine. Ma ei suuda eriti uskuda, et ma ikkagi pärast mõnda aastat kaalumist, erinevate allikate lugemist alates kommerts tekstidest kuni erinevate akadeemiliste uurimusteni välja, ma avasin profiili. Seejuures suur keskkonna soovitaja oli mul vend. Aga ma olen endiselt keskkonna algeesmärgi suhtes skeptiline – kas tõesti…. .

Uus aasta tuli 360 kraadise pöördega

Enne jääl kukkumist olin kindel, et ma olen peaaegu õigel teel oma eluga. Suhtusin inimestesse kerge hirmuga või aukartusega. Ma ei teadnud, miks ma tunnen suhtlemise ja suhete ees hirmu. Viimasest olen varem blogis kirjutanud pikemalt. Samalajal olin arvamusel endast, et olen arengujärgus. Ma nägin paari blogi lugeja tagasiside põhjal ennast nõudmas, midagi mida pole võimalik nõuda. Ma olen tagasisidega nõus, et ma soovisin meeletult ennast muuta. Muutuda oma soovide ja mõtete järgi, mis said omaette reaalsuseks. Ratsionaalselt saan aru, et muutumise soov on ebaloogiline antud kontekstis. Ma soovisin olla keegi teine. Ma ei näinud ilu olla koos puudustega tavapärane, igapäevane ärrituv, rõõmus ja vahetevahel isegi tülikas inimene.

Kulgemine

Hiina filosoofias on kulgemisel omamoodi tähendus nagu jõe vesi, mis voolab. Sa võid soovida jõge kontrollida kuid parem on juhtida. Sarnane mõte on läbib tänapäeva (nõustamis) psühholoogias tunnete ja mõtete valdkonnas. Ma ei mäleta selgelt enam aega kui ma ei oleks püüdnud kontrollida elu, pigem on enamus elust olnud püüe luua korda segasuses, enda sees. Eelmise aasta jääl kukkumine on kui püüe usalda maailma, kulgemist elus.

Jääl kukkumine on avanud tunnetuse (ja arusaamise), et enamus inimesi minu lähedal hoolivad. Minul oli varem raske seda mõista ja ikka otsin müstilist märki hoolivusest. Minu suutmatus tajuda teiste poolt hoolivust pani mind alati kõiges kahtlema. Minu kujutluses oli hoolivus valu vaba emotsioon ja suhtumine. Aeg pärast jääl kukkumist on näidanud, et valu on osa hoolivusest. Erinevad inimesed näitavad hoolivust eri moodi. Üheks neist märkidest on aus kõneviis, mille tulemuseks võibolla erimeelsused ja vastumeelsus osapoolte vahel. Minul aga tuleb hakata rääkima otse.  

Vend: „Sa oled tugevam ja parem kui sa arvad end olevat.“ 

Minu suhtlus vennaga on olnud varasemalt väga väike, või peaaegu olematu. Kooliajal, mis kummitab mind eripalges endiselt, oli suhtlemine peaaegu olenematu. Minu siirdumisega ülikooli ja hiljem psühhiaatria haiglasse sattumist (2012) on järk järgult kasvanud meie omavaheline suhtlus. Siinkohal enne 28. detsembrit (2018) ma ei julenud ületada suhtluse nähtamatut barjääri ja rääkida temaga asjadest vahetult nii nagu ma elu näen. Kõik tundus varem kui suur õdus.

Meenutus: On aasta 2019 ja Sven on haiglas reieluu murrust taastumas ning võimalus õppida kõndima on antud raamiga kätte. Ema ja vend koos oma elukaaslasega olid ühel õhtul mind vaatamas. Vend soovis üsna kiiresti kõndimist: „Hakkame nüüd kõndima!“ Svenis aga oli soov vältida kõndimist, hirm teha ennast katki oli suurem kui optimism raami ja hiljem karkudesse. Vend aga ei andnud alla. Ta teadis, et ma olen võimeline, suuteline kõndima ja olema muidu elu vääriline. „Sinu hirmul on suuremad silmad kui on tegelikus.“, ütles vend mulle enne pesuruumi kõndimist. Hirmu juureks oli teadmatus ja usu puudus öeldu. Kõndimine sujus kõigil päevadel, vend ja füsioterapeut pidid vaid põhjendama soovitud tegevust, kuidas teha.

Ükskõik kui palju ma ei püüa, ma kogen maailma tunnete tasandil enamasti nii intensiivselt, et lihtsam tundub eemalduda neist kui aktsepteerida ja lasta teistel neid aktsepteerida.  Palju nutmist ja rõõmu jääb vahele. Kas pole mitte tore? Ei ole.

Füüsilisel tasandil arvan on kergem mõista inimestel minu aegajalt olevat tajude ülevoolu kui ööklubis 24/7 olekut. Kõik on kirgas ja keskenduda konkreetsele tegevusele on rakse. (1)Tekib paanika. (2) Tekib rahunemine. (3) Tekib usaldus enda vastu.

Vend õpetab rahulikust. Hinga, hinga, hinga ja veelkord hinga. Keskendu hingamisele. Rahu tuleb sügava hingamisega kuni meel rahuneb. Paanika on vaid moment. Ärevus on sinule Sven omane, aktsepteeri seda ja kõik laabub.

Sageli küsitud mõte, mis toimub minu peas on vaid intellektuaalne osa. Viimast oskan ma enamvähem lahti mõtestada. Minu intellektuaalne maailm on lähend matemaatilisest funktsioonide kogumist. Elus toimuv on kui keerukas matemaatiline võrrand.

Teisalt, minu enda küsimuseks on olnud sageli, mida teha emotsioonidega. Ma ei suutnud varem neid aktsepteerida, pigem neist tugevalt eemalduda. Arvan ka praegu ma väga hästi ei mõtesta endas olevaid emotsioone. Ma aktsepteerin emotsioonide olemasolu. Ma olen valmis emotsioonidega tasapisi kohtuma ja välja selgitama, kuidas saab elada koos tugevate emotsioonidega. Seni olen mõistnud, et otse rääkimine, loovkirjutamine (blogi), eesmärgipärane joonistamine on osa teekonnast. Julgust otse rääkida, jagada ennast vahetult, võib jääda veel vajaka… aga küll see tuleb. Ühesõnaga, miks elada poolikut elu, kui on võimalus elada terviklikku rõõmsat elu ning seda väljendada.    

Ema: „Ma armastan ja hoolin alati sinust.“    

Eelmises blogi postituses jäi pooleli, kuidas emaga suhtlemine on kulgenud. Enne jääl kukkumist olin veendunud, et ükskõik, kuidas suhestuda emaga ikka on meil mitte lõppevad tülid ja erimeelsused. Põhiteemaks oli ja mõneti jätkuvalt on minu (elu) aktsepteerimine nii nagu mina seda sobivana näen.

Minu suurimaks suhtlemise takistuseks on usk ema usaldada tingimusteta. Reieluu murruga haiglas olles või lapsepõlve kodus paigal istudes peab õppima ootamist ja otse rääkimist, sest Tartus pole olme võimaluste tõttu koheselt võimalik olla. Teisalt, ega lumes ja jääs ei ole väga võimalik liikuda kahe karguga. Seega, ootamisega kodus või haiglas istudes õpid nägema ennast rahu, ilma kiirustamata kontekstis.

Meenutus: On aasta 2017/2018. Mõned korrad poodi või kalmistule kõndides koos emaga küsin eri versioonides: „Ema, kas sa ikka armastad mind kui elu peaks minema nii, et minu elus on noormees, mitte neiu. Kas oled nõus, et ma peaks valima õnneliku tee olenemata soost? Milline on õige tee, valik?“ Ema vastab korduvate arutelude käigus: „Lase olla elul vaba. Aga mina jään alati sinust hoolima. Meil võivad olla erinevad seisukohad sellest, mis minu meelest hea elu. See aga ei tähenda, et ma ei armastaks sind. Ma tahan olla alati osa sinu elus, hoolimata kellega sa koos oled. Minu arusaamad muutuvad ka ajajooksul, see mis oli sinu põhikooli ajal võibolla oli valest käitumine, aga nüüd on asjaolud teised. “

Koos tingimusteta usalduse kõrval ema hiljuti küsis, mida ma kardan tema suhtes. Ma ei osanud otse vastata, sest vastuseks on reageering. Ma kardan tagajärjeks on inimese füüsiline ja emotsionaalne reageering. Ma tunnen igakord (emaga) rääkides, kuidas minu lihased pingule lähevad ja mõte koondub üheks – kas ta aktsepteerib mind. See võib olla omakorda juhtmõte minu lapsepõlvele, kuidas ma oma ema ja isa suhet sisimas tõlgendan. Kõik on aktsepteerimine. Paraku elu on olnud minu vanematele isemoodi raske. Konflikt, kuidas mina saan aru armastusest on suuresti minu sisemine võitlus ja ei seisne väga ema öeldus või tehtus. Teisiti öeldes, peaksin aktsepteerima oma ema nii nagu ta on elanud seda ja andma võimaluse talle ka näha ennast vahetult.

Meie vanemad vaatavad meid nagu meie neid. Me eeldame, et meie vanemad näevad meid, samalajal ise mitte vastates samaga. Pole ime, et vanemad tegelikult vaatavad oma lapsi ja ei näe neid. Kui soovime, et vanemad näeks meid, siis peame ka nägema meie oma vanemaid – kui palju sina tead, kuidas sinu vanemad on elanud ja tundnud. Vastupidisel juhul üksosapool pettub ja tunneb soovi muuta teine ümber, sest ootused ja tegelikus erinevad. Meie vanemad ei saa elada meie eest ja meie ei saa elada nende asemel. Me saame vaid rääkida otse.

***

Elu on huvitav. Valu on liikuma saada ja elada tavapärast elu. Minu elu võttis teise suuna kui plaanisin, kohusetundest olin täitmas. Ükskõik kui palju ma ei soovi liikuda, olla Tartus või Tallinnas, ei saa ma hüpata üle oma varju. Ma ootan, et luu murd paraneb ja operatsiooni lõike kohad paranevad. Loodan, et inimesed minu ümber mõistavad olukorda ja ootavad koos minuga. Ootavad aega kui ma olen liikuv, rõõmus ja suhtlemas näost näkku. Parim, mida saad teha on vahepealsel ajal enne (taas) kohtumist hoida kontakti digitaalselt, telefonis või kasvõi kirjateel. Ma hea meelega elan kaasa sinu rõõmudele ja muredele, kui soovid võid vinguda ka elu üle, aga siis ole valmis, et ma hakkan argumenteerima vingumise teemal.

Näita, et hoolid. Helista näiteks oma vanaemale.

Loogika eri Tinderi austajatele*

Järgnevate loogika vigade väljatoomise vastu oli kuu keskel üks minu sõpradest, sest tema meelest inimesed praktikas ei jälgi teadlikult Tinderi profiile ega loo neid ise ka. Sellest tulenevalt soovitused meediast ja akadeemiast on omal kohal. Tema nägemus Tinderi kasutaja soovitused aitavad leida suhteid. Minu nägemuses aitavad senised soovitused kaasa suhete arvu kvantiteedile, kui kvaliteedile.  Seega, eelnevalt mainitud lugemis materjalide põhjal panin tähele mitmeid statistikal põhinevaid soovitusi, mis osutuvad rohkem kahju tegevaks kui kasu toovaks kui teada natukene semiootikat.

Kasutaja

Tinderi skeptilistel, erinevate ootustega ja soovidega kasutajatel soovitatakse sageli statistika põhjal kui eesmärgiks on romantika, kasutada kvaliteetset mitte ise tehtud fotot, fotol naeratada või olla tõsine ja naeratada silmadega, teha foto koos koeraga, kirjutada lühike enesekirjeldus ja vältida prillide kandmist jne.

Mis sa arvad, mis on soovituste veaks?

Soovitused ühtepidi ühtlustavad kasutajate profiilide taset, võibolla on see hea näitaja, vähemalt ärisliselt kvaliteedi tõstimine on hea. Kõik soovitused muudavad kasutajad enamasti ka seeläbi eristamatuks. Enamus inimesi mõistab ka ilma soovitusi lugemata, et peavad näitama ennast nii nagu nad igapäevaelus end tajuvad. See tähendab soovitusi järgiv inimene hakkab panema pilte lähtuvalt sellest, kuidas ta endasse suhtub, kuigi peaks panema pildi sellest, millega ta tegeleb või kuidas ta elab oma igapäevast elu. Küsimus on väärtuste edasamises. Probleemiks on semiootika vaatenurgast soovituste liigi segamini ajamine. Soovitused saavd olla konkreetse esitusviisi või omaduse kohta. Lihtsustatult on üks vaid neist õige tee kvaliteedi ja väärtusloome osas.

Konkreetne soovitus kui vigade alus

Kõik soovitused, mis on konkreetsed (koeraga pilt toob rohkem kokkusobivust) ja täpsustavad (kasuta profiilis nimisõnu, ikoone) on kasutajatele kahjulikud, sest paneb kasutajad üldistama ja võrdlema oma elu soovitusega. Võrdluse tulemusena tekib ühtsete visuaalsete omadustega profiilide jada ehk teisiti öeldes enamus profiile kaotab oma mõtte väljendada kasutajat. Samuti tekib ka visuaalne haloefekt, kasutajad on sunnitud tõlgendama teiste profiile lähtuvalt (massi) kultuuris levinud visuaalsete detailide kaudu.

Kui sa ei keera tähelepanu pildi ja profiili detailidele, siis on suur tõenäosus sattuda hiljem (näost-näkku) suhtluse puhul semiootilisse õudusesse. Sa avastad neti vestluse käigus asi pole nii nagu paistab, sa avastad reaalsel kohtumisel, et asi ei ole nii nagu paistab. Viimase osas jääb aga risk alles, sest vahetut kontakti on võimatu asendada. Seega kohtumine on alati vajalik.

Semiootika perspektiivist ei ole vaja otsida fotodelt, profiililt konkreetseid asju, tegevust, vaid väärtustele viitavaid elemente, aspekte. Keerukama semiootilise pilotaaži järgi pole vajadus keerata tähelepanu kuidas on foto tehtud, sest siis sa oled võimeline prognoosima pildil olevaid väärtuseid konteksti põhiselt. Eesmärk on minu meelst alati üks, ühtepidi ennetada kvantiteedil põhinevaid ja teistpidi võimaldada kvaliteedil põhinevaid suhteid. 

Omadused näitavad väärtust

Teistpidi, kõik soovitused omaduste kohta on head, isegi kasulikud. Omadused (nt naerata pildil) on üldjuhul tegevust või inimese meelelist olekut reguleerivad ja seeläbi on neid võimalik rakendada olenemata keskkonnast, tegevusest olenemata. See tähendab, et sa pole sunnitud võrdlema enda elu soovitustega ning seeläbi looma endast võlts nägemust. Piisab kui väljendad ennast autentsena, mitte kujutluspilti, millega ei saa teised ühisosa leida.  

Väike kokkuvõte, kuidas märgata.

Kõik on märk…,
aga sa ei saa näha märke, mida pole sinu jaoks psühholoogiliselt olemas.

Piiratus näha märke ühtpidi kaitseb meid ja samas võimaldab leida neid kellega võiks olla ühisosa.  

Seega, vaata, nt väärtus kajastub riietes, mustris nende peal.
Väärtus kajastub nt silmades, mis tunne on vaadata neisse.  
Väärtus nt kajastub tegevuses, milline on oletatav liikumine. 

Otsi profiililt väärtust, sest suhted põhinevad väärtuste omavahelisel kooskõlal.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.