Rõõm takistuskõnnist.

Elus piisab vähesest, kuigi soove võib olla palju. Minule piisab aeglasest kõndimisest. Ma poleks eales arvanud, et vähene seisneb kõndimis võimes ja võimaluses. Tänasega möödub kaks nädalt kui Tartusse tulin, pärast kukkumist jääl. Viimane tundub ikka kui sild kahe MINA vahel, sellest mis oli ja sellest mis saab olema.

22. veebruar 2019, tagasi koolis.

Viimane üks sagedasemaid küsimusi on, pärast küsimust miks on mul kargud, kuidas inimesed kõndimis raskusega, ehk sh mina, hakkama saavad. Minul pole head vastust küsimustele. Esimesele küsimusele vastan lähtuvalt enda soovist ja kuulaja motiivist pika või lühikese loona. Teisele küsimusele pole võimalik adekvaatselt päris vastata kui sinu elu pole reaalses kontekstis mõjutatud. Sa ei mõtle ega näe asju väljaspool omailma ja eluilma (ehk lihtsustatult oma tajude) piire ning see on täiesti normaalne, kuigi parema ühiskonna nimel tasub näha maailma rohkem kui iseenda omailma.  

Rõõm nimega kõndimine…
Sa seisad tühjal tänaval. Sa vaatad pikalt ette ja seejärel lähemale kuni keerad pilgu tagasi tuldud teele. Sinu ees seisab üks sinu lähimineviku versioonidest. Sa püüad läheneda, kuid sind takistab nagu läbipaistev riie, millest läbiminek on võimatu. Sa seisad tänaval ja püüad hüüda, seejärel karjuda, et olevik poleks selline nagu see on kujunenud. Sa endiselt seisad tänaval. Sinu püüd on vabaneda varjudest ja takistustest oma elus. Sa seisad tänaval ja vaatad uuesti ette, sa oled koos lähedaste, sõprade ja võimaliku tulevikuga. Sa alustad kõndimist, mis tuleb välja aeglaselt, ja abiks on kaks karku. Viimased kaovad, kui selleks on aeg käes. Sa liigud igapäev ustest, mis varem tundusid kerged või siis rasked. Need samad uksed on nüüd kordades raskemad, hoolimata varasemast kogemusest. Sealhulgas ligipääs hoonetele sõltub millises töökorras on trepp, mis tuleb läbida. Tegemist on takistus-kõnniga maratoni stiilis, mitte takistusjooksuga. Küsimus on kokkuvõttes minu soovis, minu tahtes. Sa seisad tühjal tänaval ja oled rõõmus, et saad tasapisi kõndida.

Kuidas kõik tundub alguses?

Enne kui karkudel kõndima hakkasin tundus kõik lootusetult kauge ja saavutamatu. Põhjuseks oli, kuidas sa kõnnid kahe karguga, mille usaldusväärsuses sa pole veendunud. Veelgi enam, püüe kõndida väheneb kui põhjendusi miks peab ettenäidatult tegema puudub või on puudulik. Minu jaoks oli kõige saavutuslikumad päevad need kui füsioterapeut selgitas miks ma pean liigutama jalga täpselt nii nagu ta seda soovib. Minu usaldus kasvas sealhulgas karkude kui abivahendite suhtes ja ma õppisin usaldama ka iseennast. Sellele vaatamata võib eristada kolme tüüpi kõndimise päevi – halbu, häid ja neutraalseid päevi. 

Halvad kõndimise päevad on kui vigastatud jalg tundub ületamata raske ja liikumine kui ka asendi muutused teevad valu ilma selge põhjuseta. Võibolla tõesti ilmastiku muutused põhjustavad valu aistingut. Samas üleminek halvalt päevalt neutraalsele tunnetusele on tahte küsimus, kui näiteks hommikul ennast hoolimata emotsioonidest tõusma ajad, siis iga järgnev samm on juba lihtsam ning päev võib lõppeda isegi heas meeleolus. Hea kõndimise päev on lihtsustatult halva päeva vastand.

Päevad on paraku kõigil inimestel eriilmelised hoolimata nende kõndimise suutlikkusest. Ühinejoon aga paistab enamus inimestel aga olevat karkudesse suhestumisele. Mõni võtab väga ettevaatlikult kõndimisraskuseid ja teised väga loomupäraselt. Mõlemad on äärmused, sest lähtuvad hirmust, et midagi juhtub või midagi ei saa juhtuda.

Karkudel kõndimise 10 müüti

Järgenvad müüdid, mida olen kuulnud enam kui nädala jooksul, on järjestatud täiesti subjektiivselt tähtsuse järgi.

Müüdid inimeseks olemise kohta paistavad kui masinaga võrdlemine. Me pole perfektsed ega masinad, kes peaks saavutama kõiges vigadeta tulemuse. Sellest tulenevalt on karkudel kõndimine osaks inimeseks olemisest, sest inimesed võivad viga saada ja vajada toetust. Inimeseks olemine on rohkem kui reegli kogumi järgimine.     

MÜÜT 1: SA EI TOHIKS TALVEL LIIKUDA, LIIGU SUVE POOLE ROHKEM.

Üks ja ainus sage takistus nagu mina seda võtan on inimeste jaoks libedus ja talv. Õige! Talv ja libedus on ka kõndiva inimese jaoks takistus. Viimased on asjaolud millega tuleb Eestis leppida, sest tegemist on keskkonnast tulenevate aspektidega. Ühesõnaga kui muuta pole võimalik loodusolusid, siis tuleb kohandada ennast või võimalusel lähi keskkonda (nt kõnnitee) sobivaks.

Minu reieluu paraneb ja liikumis takistused pole paratamatud ning pole vajadust liialt üle mõelda. Ühiskonnas on teisalt, minust hullemate vigastustega on tuldud toime (või siis mitte) ja sealhulgas on inimesi, kes peavad elulõpuni kõndima kahe karguga ja saavad oma asjaajamised tehtud.

Meie kui ühiskonna liikmete huvi peaks olema, kuidas muuta paremaks ligipääs hoolimata aastaajast. Kui inimeste liikumine on piiaratud, sest talvel on lumi maas, siis see on rohkem lumesaha küsimus, mitte nii väga inimese suutlikkuses ületada lumevallid. Samuti on lähtuvalt rahakotist võimalus kasutada uksest ukseni taksot, mis lihtsustab väga palju liikumist. Paraku on probleemiks Eestis rahakoti paksus ja sellest tulenevalt on liinibussiga liikumine peaaegu paratamatu. Muidugi kui kasutada pole isiklikku autot endal või peres.

Viimaks, suvi ei lahenda liikumis raskust ega võimalikke probleeme karkudega. Suvega kaasneb tänavate (nt prügi) korrashoiu probleem ja ülekäigurajad. Lahenduseks on siin üldiselt arenev liikluskultuur, mis ütleb, et lase inimene õiges kohas üle tee. Seega, ma ei leiutaks probleeme ega takistusi liikumise osas, vaid panustaks võimalike lahenduskäikude pakkumisele, võimaldamisele. Sellest on palju enam kasu kui kasu sotsiaalselt ja füüsiliselt. Sotsiaalne kasu tekib kohe kui inimesed omavahel suhtlevad hoolimata takistustest. Teiste sõnadega tekib ühtekuuluvus tunne. Teiseks panustab liikumisega inimene hoolimata karkudest oma füüsilisse arengusse. Muidugi, üle pingutamine on juba teine asi kui oma võimete piires teha.             

MÜÜT 2: SA EI SAA LIIKUDA BUSSIGA, PAREM ON AUTOGA (NT TAKSOGA).

Bussiga või autoga liikumine on küsimus, millele lihtsalt peab vastama. Põhjus, miks autoga (sealhulgas nt taksoga) on mugavam on Eestis talve periood. Samas bussiga liikumine pole probleem minu vigastuse puhul. Ma eelistan igakell autoga liikumist bussi asemel, sest mugavus loeb. Samas ega bussiga, tulevikus rattaga ja lihtsalt kõndides pole Tartu väiksust arvestades probleem.    

MÜÜT 3: SA EI JÕUA KÕNDIDA.

Tänase seisuga suudan kõndida tund aega (ja enam) järjest kui on võimalik teha sh väikeseid pause, et kohandada käte asendit karkudel. Liikumine on seega kahe otsaga minu jaoks. Piisavalt liikumist tagab hea meeleolu, mille hinnaks on väsimus, kuid mitte kurnatus. Liikumine karkudega sama oluline kui kõndimine ilma karkudeta. Võttes aega kõndimiseks on peaaegu kõik võimalik.      

MÜÜT 4:  TÄNAPÄEVAL SAAD/EI SAA SISENEDA IGALE POOLE.

Sisenemise lihtsus on 50/50 kerge või rakse. Sisenemine sõltub, kuidas uks ja sissepääs on ehitatud. Sageli vanemad hooned on peaaegu nii ehitatud, et liikumist rohkem takistada kui soodustada. Uuemad või renoveeritud hooned võivad olla paremini kohandatud, kuid ilmastiku oludele ei suuda vist keegi pakkuda lahendust, et liikumine oleks võimalik sujuvalt poodi ja koju tagasi.  

MÜÜT 5: SA EI SAA LIIKUDA TREPPIDEST.

Treppe ja eskalaatoreid asendab lift kui see on olemas. Teisalt mind on õpetatud vajadusel treppe kasutama. Treppide kasutamine taandub pigem kui palju on trepp kohandatud kõndimis raskuste suhtes. Mõnikord trepikäsipuud on liiga madalad lähtudes minu pikkusest, et võimaldada 100%-i standart lähenemist üles ja alla kõndimisele. Trepist kõndimine üles on raskem kui alla tulek. Põhjus on üles liikudes pead saa ennast kargul hoidma, et ennast tõsta edasi. Üldiselt on trepid väike taksitus piiratud kõndimisele kui on piisvalt aega liikumiseks.  

MÜÜT 6: KARGUD ON VÄSITAVAD.

Karkudega käimine on väsitav, kuid pole midagi ületamatut. Sageli tundub mulle, et karkudega kõndimine on rõõmu allikaks kui ainult negatiivsete aspektidega. Karkudega kõndimisel on põhiline jõu kasutus suunatud ülakehale. Sellest tulenevalt väsivad käed, õlad ja selg väsivad. Samas on hea see, et ma suudan igapäevaga rohkem liikuda pikemaid vahemaid. Muidugi ma pean vahepeal teepeal karke ja käte asendit kohendama, sest õueriietes kõndimine pole päris see, mis toas kõndimine. Õues kõndides riided ja kargu asend muutuvad üksteist segavaks. Samuti käed nö libisevad pikemat maad kõndides karkudelt rohkem maha ja asendi hoidmine on keerulisem. Teisalt, kes ütleb kõndides peab liikuma kiiresti ja ühetegi liikumis pausi ei või teha.      

MÜÜT 7: SEE ON SINU JAOKS ÜLEJÕUKÄIV.

Ülejõukäiv on vaimselt toime tulla liikumis piiranguga, kui füüsiliselt liikuda ühest punktist teise. Minu liikumis kiirus on väikene ja sellest tulenevalt tundub mulle sageli, et ma peaks säilitama teiste huvides liikumise tempo. Samas, ma mõistan enda suutlikust liikuda piisavalt hästi, et vältida liigselt üle pingutamist.    

MÜÜT 8:  SA EI SAA HAKKAMA.

Hakkama saamine on konteksti põhine ja mõnda asja ei ole võimalik efektiivselt teha. Näiteks toa tolmuimejaga koristamine. Ülejäänud tegevused, mis ei nõua kahe jala olemasolu, on võimalik kohandada kahe kargu suhtes ümber.

MÜÜT 9: SA SAAD PÄEVAL PAREMINI HAKKAMA KUI ÖÖSEL.

Päeva ja öö erinevuseks on valguse puudumine või olemasolu, mitte hakkama saamise võimekus. Minu hakkama saamine sõltub kontekstist tulenevalt (töö või pidu) tegevuse olemasolust. Keeruliseks läheb rahvarohketes paikades liikumine, sest inimesed ise liiguvad ja sageli ei taju liikumis raskusega inimeste võimekust liikuda ühtlase kiirusega. Viimane tähendab inimesed võivad minu peatumisel otsa põrkuda. Samas inimesed üldjuhul jälgivad ja reageerivad väga hästi ka juhtumitele, kus mina peatun ja kokkupõrge on peaaegu vältimatu. Pigem on küsimuseks kui mugav on liikumine erinevates kohtades.      

MÜÜT 10: SA EI SAA ISTUDA.

Istuda saan ma igale poole. Püsti tõusmine põrandalt on küll raksendatud, kuid täiesti võimalik. Pigem on küsimus kui kaua suudan ma olla ühe koha peal paigal. Igapäevaga paraneb minu suutlikus istuda toolil ja teha tööd laua taga. Üks parimaid kohti istumis asendiks on ühel tasapinnal olek. Sellest tulenevalt ma ei näe alati põhjust öelda, et ma ei saa istuda.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.