Kogemuslugu rääkimas #arvamusfestival 2018

Eelmisel nädalal külastasin 10.0 – 11.08 Paidet, sest olin esimest korda Arvamusfestivalil. Sealhulgas jagasin 12. alal, suhtluskultuuri alal, oma elu ja tundeid. Peale Paidet külastasin Türi, kus elavad nüüd minu sugulased. Üks neist sai Türile tööle õpetajana. Päris cool, kui saad kujundada järgmiste põlvkondade saatuse.

Arvamusfestivalile olin valmis minema ühel konkreetsel põhjusel. Ma võitsin kodumajutuse Tartus Domus Dorpatensise vabatahtlike DD Akadeemia Maailmamuutjate ürituselt. Muidugi oli teiseks ajendiks võimalus osaleda esimesel päeval õhtusel arutelu vestlusel oma poolse kogemuslooga.

Arvamusfestivali ootused

Reede varahommikul alustan sõitu lapsepõlvekodust Paide suunal. Bussi pilet oli vaid 2.30 eurot, mis on uskumatu hind, nagu peaaegu ei maksaks sõitmine enam midagi. Samas Tartu suunal maksan endiselt umbes 10 eurot, sest tudengitele kõigis bussides soodus hindu pole.

Minu ainus ootus oli Arvamusfestivalil olla rahulik ja panustada võimalusel arutellu. Viimase osas oli interaktiivseid võimalusi rohkelt. Sealhulgas süüa sai üle linna paiknenud söögipoolist pakkuvatelt firmadelt.

Eelnevale lisaks pean mainima, et ootused kõhele jõudes ka vähenesid. Minu esimene kord Arvamusfestivalil tähendas, et mul polnud aimu, mida võiks soovida ühelt arvamus avaldus ürituselt. Muidugi, kahtluseid äratas Türi sugulane. Tema üks mõte oli, et kasutegur ja festival ise on väikese mõjuga jutu laat. Vähemalt nii olen ma temast arusaanud.

Paide, siin ma olen!

Kohale jõudes ma sain kohe ligipääsu võidetud kodumajutusele. Sealhulgas sain kokku sõbrannaga, kes tuli ööbima minuga samasse kohta. Õhtul hiljem liitus meiega veel ka üks neiu, kellega oli kokkulepitud öömajale saamine.

Enne Arvamusfestivali aladele minekut käisin pitsat söömas. Sealt edasi läksime demokraatia alale kuulama oma esimest diskussiooni. Paraku jäi diskussiooni kuulamine lühikeseks, sest tundsin kuidas närvid õhtuse kogemusloo rääkimisest pingule läksid. Õnneks esimene ärevus hoog läks mööda hingamisega. Kell oli alles 11:00, mis on harukordne, sest tavapäraselt võib hakata mul halb väsimusest õhtuti.

Kell saab 14:00 ja kõik läheb allamäge

Enne kella 14-st kõndisin sõbrannaga mööda Paide Arvamusfestivali tänavaid. Seejärel kella 14-st läksin kuulma Eesti usu alale perekonnast, et teada kui avaldada ise arvamust perekonna õnne teemadel. Samas hakkas sisemiselt keerama ja lihased tõmbusid pingule kohe kui vestlus hakkas. Minu enda õnneks täiesti võõrad ja läheduses olev kiirabi aitas toibuda enamvähem selgusele. Teisalt oli mul täiesti võimatu saada pulssi, vererõhku alla, sest kõik kummitas peas, kuidas sõna otseses mõttes õhtune kõnelemine pekki läheb. Teisalt sõbrad aitasid mul taltsutada minus möllavat hirmu, ärevuse ja paanika segu.

Diskussioonid sellel ajal kuni kella 18:00-ni jäid vahele, sest lihtsalt lihased vahelduva eduga olid pingul ja lõdvad. Valu sellega koos oli vahepeal talumatu. Samas ma tahtsin nii väga rääkida oma lugu, sest nagu hiljem mulle üks ütles, et keegi võib sellest saada indu.

Kogemusloo rääkimine alal nr 12 – suhtluskultuuriala

Suurimad hirmud ja mõtted olid mul enne ja mõni hetk pärast kogemusloo rääkimist. Sa võid mõelda, miks ma peaks nii ärev olema alates kell 11-st.

Paar nädalat enne Arvamusfestivali olin Eesti Noorte Vaimse Tervise Liikumise liikmetega (ENVTL) rabas matkamas. Rabas matkates küsis Arvamusfestivalil vaimse tervise arutelu korraldaja minult, kas ma olen valmis osalema ühe isikuna kogemusloo rääkijana. Ma olin nõus, muidugi küsimuseks minule sai väga kiiresti tegelikult teemablokk. Minu kogemus lugu oli seotud oma kehas olemisega ja seksuaalsusega. Seega, minu sisemiseks mölluks sai enne Arvamusfestivali ja ürituse ajal endast rääkimine väga personaalsel teemal.

Enne minu ja teiste kogemusloo rääkimist toimus paneeldiskusioon. Seejärel rääkisin väikeses grupis enda elust ja kogemusest. Minu jaoks oli ennast ületav tunne rääkida oma orientatsioonist ja vaimsest tervisest. Peas tagus kogu selle aja vältel mõte ja rakse tunne, et keegi ründab füüsiliselt ja vaimselt. Tegelikus oli kaugel sellest, mis minu peas toimus. Minu psühholoog on kogu aeg mulle kusjuures öelnud, et nii kaua kui ma kardan ennast oma enda nahas, nii kaua ma põen sisemiselt ja väliselt lähedust.

Siinkohal olen tänulik kõigile, kes aitasid mul toime tulla ja vastu pidada esimene Arvamusfestivali päev. Ma suutsin koos teie abiga ära rääkida oma loo ja panustada väikesel aga olulisel määral ühiskonda.

Öö, Paide way

Enne päris magama jäämist kõndisime Paides sõbranna sõpradega rääkima. Alles pärast nendega rääkimist ja öist pildistamist läksin lõplikult magama.

39026788_10212297178727934_4493258776345837568_o

Öine fotosessioon.

Hommik oli minu jaoks kiire ja töine. Ma püüdsin lõpetada varasemad pooleli jäänud asjad arvutis ära enne kui kõik üles tõusevad. Sellel ajal oli kell veel kuus hommikul. Teised tõusid 8-8:30 paiku ja kella 10-st panime asjad kokku ja mina viisin lubatud ajal võtme koha omanikule ära.

Pühapäevane Arvamusfestival jäi lühikeseks. Sain teada enne kella ühte, et minu soovitud töötuba narratiivide teemal jääb ära ja toimunud on muutused. Viimase teada saamisel võtsin suuna Arvamusfestivalilt Türi poole. Enne aga täielikku lahkumist ostsin külakostiks Türilt erinevaid gaseeritud mahlu, mis pidid ühtlasi müügil olema R-kioskis.

Pärast kiiret ostu sammun mõttega, et jään Türi bussist maha otse bussipeatusesse. Minu õnneks aga ei jäänud ma bussist maha vaid pidin hoopis ootama. Sealhulgas sain vestelda ühe kohalikuga Arvamusfestivalist, kes liikus samuti Türile. Huvitav on teada, et väga erinevad inimesed soovivad ja võimalusel ka külastavad Arvamusfestivali.

Veedan kaks ööd Türil

Türile jõudsin ma umbes kella kahe-kolme paiku. Mulle tuldi vastu, sest ausalt öeldes pole ma Paides ega Türil paikselt olnud. Muidugi võib öelda, et nendel ära oldud päevadega sai mõlemas linnas tiirutatud ringi. Paide paistis melurikkam kui Türi, aga see võis tunduda Arvamusfestivali tõttu võrdlusena selline.

Esimesel päeval Türil vaatasime filmi (Love, Simon), sõime korduvalt ja tegime tiiru poodi. Teisel päeval vaatasime Türi kesklinna parkides ringi ja filmisime ühe projekti jaoks mõned kaadrid. Samuti sõime korduvalt ja õhtul tegime huvitava rännaku linnapeal ning vaatasime filmi (Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele). Sealjuures jäime ühe korra viham kätte ja jooksime paduvihma eest varju bussipeatusesse. Vihma sadu vaadata oli ja on endiselt mulle tore. Vihma sadu meenutab mulle ühte metafoorset mõtet, et kultuur on kui vihm. Kultuurne oled alti siis kui oled märg ja kultuuritu oled siis kui oled kuiv. Samuti vihma metafoor on piisavalt lai, et saab edasi arendada peaaegu piiramatul määral iseloomutamaks kultuuriteooriaid. Tagasi minnes tuli mõte osta jäätist ja selle asemel, et osta vähe ja odavalt, otsustasin mina osta vanni vanilli jäätist. Viimasel päeval oli kella kolmeni Türil ja tegin enamus ajast enda asju kui ka lihtsalt puhkasin. Teised tegid vaiksel tööd ja mängisid aegajalt arvutimängu. Enne kella kolme liikusime Türi bussijaama, kus ma tahtsin minna iga teise bussi peale, sest ma ei arvanud, et nii palju erinevaid busse sõidab Türilt läbi.

***

Türilt sõitsin ma Pärnusse, sest nädala lõpu poole pean minema Tartusse, et sõita Ökosemiootika suveseminari, mis toimub Peipsi ääres, kui olen õigesti aru saanud. Suvised tegevused pole kaugeltki veel läbi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.